22. nädala laupäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui oleme millegi pärast nii innukad, et unustame kõik muu. Kujutage ette ühte poissi, kes on täielikult süvenenud oma hobisse – olgu see siis mudellennukite riiulite vahel navigeerimine või koodiridade kirjutamine, et luua midagi uut. Benjamin Vo oli täpselt selline. Ta ei olnud poiss, kes oleks maailma vaid pealiskaudselt vaadanud. Ta oli see, kes tahtis teada, kuidas asjad töötavad, kuidas lennukid lendavad, kuidas kood loob uue reaalsuse. Tema uudishimu oli kui elav tuli, mis soojendas kõiki tema ümber. Kuid täna, kaks kuud pärast tema lahkumist, seisame me silmitsi küsimusega, mida esitasid ka variserid Jeesusele: „Miks te teete seda, mis ei ole lubatud?” See on küsimus korrast, reeglitest ja sellest, kuidas me peaksime leinates elama.

Evangeeliumis näeme me jüngreid viljapõllul. Nad on näljased. Nad võtavad viljapäid, hõõruvad neid käte vahel ja söövad. See on nii lihtne, nii inimlik, nii eluline. Kuid religioossed juhid näevad vaid rikkumist. Nad näevad reeglit, mis on purunenud. Jeesus aga näeb nälga. Ta näeb vajadust. Ta vastab neile kuningas Taaveti looga – mehega, kes samuti oli näljane ja kellel oli vaja leiba, mida seaduse järgi tohtisid süüa vaid preestrid. Jeesus ütleb midagi, mis muudab kõik: „Inimese Poeg on hingamispäeva isand.” See tähendab, et Jumala armastus on suurem kui meie kõige rangemadki reeglid. See tähendab, et kui me oleme näljased, kui me oleme leinas, kui meie süda on tühi, siis Jumal ei tule meile ette lugema seaduseid, vaid Ta tuleb meile andma seda leiba, mida me vajame – oma ligiolu.

Ma tean, et paljud teist, eriti Alan ja Thao, tunnete end praegu näljasena. Mitte toidu järele, vaid rahu järele. Te olete andnud endast kõik. Te olete olnud kui need jüngrid, kes on väsinud, kuid te olete samal ajal kandnud seda rasket koormat, mida lein endast kujutab. Mõnikord hiilib teie hinge see mürgine kivi, see süütunne, mis küsib: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata?” Palun, kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis püüab leida vastuseid seal, kus vastuseid polegi. Haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida. Ta teadis seda. Ta tundis seda iga kord, kui ta teile „tere hommikust” ütles, iga kord, kui ta kuulas teie lugusid. Tõstke see kivi oma südamelt. Jumal ei süüdista teid, ja Ben ei süüdista teid. Te olete vabad.

Vaadakem täna esimest lugemist, kus Paulus kirjutab korintlastele: „Mis sul on, mida sa ei oleks saanud?” See on nii oluline. Meie inimlik kohus on sageli mõista hukka – kas iseennast või olukordi. Me püüame panna oma valu ja kaotuse mingisse loogilisse raami. Aga Paulus ütleb: jätke see Jumala hooleks. Jumal on see, kes näeb Beni elu tervikuna. Tema näeb seda „Suurt Ookeani” – Đại Dương – mis oli Beni nimes ja mis oli tema südames. Meie näeme vaid murdosa, vaid ühte peatükki, aga Jumal näeb kogu lugu, mis jätkub igavikus.

Ryan, kallis vend. Ma tean, et sina kannad seda kaotust oma viisil. Sa oled näinud Beni naeratust, sa oled jaganud temaga oma saladusi ja mänge. Ära karda, et sa pead nüüd elama teistmoodi. Ben on sinuga. Ta on nagu lennuk, mis on tõusnud kõrgemale kui pilved, mida sa lennujaamas koos temaga vaatasid. Sa ei näe teda, aga sa tead, et ta on olemas. Ela edasi, püüa edasi, sest iga sinu heategu on Beni pärand. Kui sa teed midagi head, kui sa oled lahke, kui sa naeratad, siis elab Ben sinus edasi.

See on see „uus vein”, millest Jeesus räägib. See on see, kuidas me võtame Beni armastuse ja laseme sellel voolata uutesse kohtadesse. Me näeme seda juba praegu. Mõelge sellele kaevule Cà Mau külas Vietnamis – see puhas vesi, mis voolab Beni mälestuseks. See on Beni „Con Chim Airlines”, mis annab elu edasi. See on armastus, mis ei tunne piire. See on see, kuidas Jumal teeb meist uued nahklähkrid, mis suudavad kanda Beni mälestust nii, et see ei läheks raisku, vaid annaks elu neile, kes on janus.

Ma räägin teile kõigile, kes te täna siin olete ja kes te kannate oma kodudes raskeid riste. Te ei ole üksi. Jumal ei ole teid hüljanud. Ta istub teie paadis, just nagu Ta istus oma jüngrite paadis, kui nad olid väsinud ja hirmunud. Ta ei luba, et tormid kaovad, aga Ta lubab, et Ta on teiega tormi keskel. Mis on see üks asi, mida te saate täna kaasa võtta? See on kutse usaldada. Kui te tunnete täna õhtul seda tühjust, seda kurbust, siis ärge püüdke seda kinni katta vana riidetükiga. Ärge püüdke teeselda, et valu ei ole. Kuid ärge jääge ka sellesse valu kinni. Öelge Jumalale: „Issand, see on minu valu, see on minu igatsus. Ma annan selle Sulle. Tee sellest midagi uut.”

Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks, ilma et keegi kiidaks. See on Beni viis elada edasi. Ta oli poiss, kes tahtis anda oma hoiupõrsa, et aidata teist. Ta ei pidanud seda tegema, aga ta pakkus. Olge ka teie sellised. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus. Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Aamen.