23. nädala esmaspäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame kätt, mis hoiab kinni millestki olulisest. See võib olla rooliratas, kui sõidame koju, või lapse pehme käsi, kui ta uinub. Käsi on meie tööriist, meie side maailmaga, meie viis väljendada hellust. Tänases evangeeliumis näeme sünagoogis meest, kelle parem käsi on kõhetu. See on midagi, mida ta ei saa varjata. See on tema nõrkus, tema piiratus, tema igapäevane valu, mida kõik näevad. Ta seisab seal, ja Jeesus näeb teda. Ta ei näe mitte probleemi, mida uurida, vaid inimest, keda armastada. Ta ütleb: „Tõuse üles ja astu keskele!”

Benjamin Vo oli poiss, kelle käed olid alati tegevuses. Ta ei olnud poiss, kes oleks istunud käed rüpes. Tema käed kodeerisid mänge, tema käed hoidsid lennukikaarte, tema käed olid valmis toetama oma lähedasi. Mõelge sellele hetkele, kui ta soovis anda kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit. Ta ei pidanud seda tegema. See ei olnud kohustus. See oli südame impulss – käsi, mis sirutub välja, et teist inimest kanda. See on see „kõhetu käe” vastand: see on käsi, mis on täis elu, täis andmist, täis armastust. Ja ometi, me teame, kui valus on see tühjus, mis on jäänud pärast 13. juunit. See tühjus on nagu kõhetu käsi – me tahaksime seda sirutada, me tahaksime, et see oleks terve, me tahaksime seda uuesti tunda.

Paljud teist, eriti Alan ja Thao, kannate endas seda rasket kivi, mida nimetatakse süütundeks. See on see vaikne, mürgine sosin, mis ütleb: „Kas ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema? Kas ma jätsin midagi märkamata?” Kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis püüab leida vastuseid seal, kus vastuseid ei ole. Haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumist. See ei olnud mingi „valesti tehtud otsus”. See oli kannatus, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli. Jumal ei süüdista teid, ja Ben ei süüdista teid. Ta armastas teid kui oma „parimat isa” ja „parimat ema”. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi tegemata. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida.

Jeesus küsib täna: „Kas on lubatud hingamispäeval head teha või kurja teha, hinge päästa või hukkumisele saata?” See on küsimus, mis lõikab läbi meie leina. Me küsime sageli: „Miks?” Jeesus vastab: „Ma olen siin, et teha head.” Ta ei selgita kannatuse põhjust, Ta lihtsalt tervendab. Ta ütleb mehele: „Siruta oma käsi!” Ja mees teeb seda. See on usalduse akt. See on kõige raskem asi, mida teha, kui oled haavatud: sirutada oma haavatud käsi Issanda poole. Aga just seal, selles sirutamises, sünnib tervenemine. See ei tähenda, et valu kaob kohe, aga see tähendab, et sa ei ole enam üksi oma valuga. Jeesus on seal, Ta hoiab seda kätt.

Ryan, kallis vend. Ma tean, et sa tunned Beni puudumist kõige teravamalt. Sa oled temaga koos mänginud, koos unistanud. Ära karda seda tühjust. See tühjus on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Ben on sinuga. Ta vaatab sind ülevalt. Ta on sinu kaitseingel. Ela edasi, püüa edasi, ole julge, sest iga sinu samm on ka Beni samm. Sa oled tema parim sõber ja see side ei katke kunagi.

Paulus kirjutab täna korintlastele: „Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen.” See on kutse elada puhtuses ja tões. See ei tähenda, et peame olema täiuslikud. See tähendab, et peame olema siirad. See tähendab, et peame tooma oma valu, oma süü, oma küsimused Jumala ette, ilma maskideta. Ben oli poiss, kes oskas olla siiras. Ta naeratas, kui tal oli hea meel, ta oli aus oma unistustes. Olge ka teie siirad oma leinas. Ärge püüdke seda kinni katta. Andke oma valu Jumalale, ja Ta muudab selle uueks taignaks – uueks eluks, mis on täis lootust.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, aga kindla asja. Ärge püüdke oma valu ära peita. Ärge püüdke teeselda, et kõik on korras. See on okei olla kurb. See on okei tunda igatsust. Aga ärge jääge sellesse kinni. Iga kord, kui te tunnete seda rasket kurbust, öelge: „Issand, see on minu valu, ma usaldan selle Sulle.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks. See on Beni viis elada edasi. Ta oli poiss, kes pakkus oma hoiupõrsast, et aidata teist. Olge ka teie sellised. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus. Tema armastus voolab edasi, nagu vesi sellest kaevust, mis on rajatud tema mälestuseks Cà Mau külas. See on elu andev vesi.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Ja teile, kes te kannate raskeid riste, teile, kes te tunnete end üksikuna – te ei ole üksi. Jumal on teiega, Ta hoiab teid oma süles, just nagu Ta hoiab Beni. Sirutage oma käed Issanda poole. Ta on seal, Ta ootab, et teid tervendada. Puhka rahus, Ben. Me kohtume taas.