Neitsi Maarja Kuninganna mälestuspäev

Kujutage hetkeks ette… mitte lihtsalt hoonet, mitte lihtsalt kivi ja mörti, vaid püha paika, mis on oodanud… oodanud midagi suurt, midagi üliinimlikku. Prohvet Hesekiel viiakse tänases esimeses lugemises selle püha paiga, templi väravasse. Ta näeb midagi, mis haarab ta täielikult – ta näeb Issanda Iisraeli Jumala auhiilgust tulemas idast. Ja see ei ole vaikne nägemus. See on heli, mis on "nagu paljude vete mühin". See on jõud, mis täidab õhu, mis paneb maa särama Tema auhiilgusega. See on nii võimas, nii ülivõimas, et prohvet langeb silmili maha. Ta on tunnistajaks millegi pühale, millegi nii suurele, et inimlik olemine ei suuda seda kanda. Ja see auhiilgus siseneb templisse. See täidab selle. Ja siis kostub hääl: "Inimesepoeg, see on minu trooni asupaik, see on koht, kuhu ma panen oma jalatallad; siin ma elan Iisraeli laste keskel igavesti." See on Jumala tõotus – Tema kohalolek, Tema auhiilgus, mis tuleb ja jääb. See on pilt Jumalast, kes ei ole kaugel, vaid kes tahab elada meie keskel, meie südames, meie elus. Igavesti.

See pilt Jumala auhiilgusest, mis täidab templi, on nii sügav. See ei ole lihtsalt valgussähvatus või heli. See on Jumala olemuse, Tema kohaloleku, Tema armastuse ja väe täielik avaldumine. See tähendab, et Jumal ei ole enam kauges taevas, vaid Ta on siin, meie keskel. Ta on tulnud, et elada koos meiega. Ja see on see, mida meie süda sügavalt igatseb – tunda Jumala kohalolekut, tunda, et me ei ole üksi, et meie elu on täidetud millegi suuremaga kui meie ise. See on lohutus, mis ületab kõik inimlikud sõnad.

Kuid meie elus… me tunneme sageli, et see auhiilgus on kaugel. Me tunneme tühjust, isegi pimedust. Kaks kuud on möödunud päevast, mil armas Benjamin Vo astus Jumala igavikku. Kaks kuud, ja see aeg ei ole vähendanud tühjust, mida tema lahkumine on jätnud. See on aeg, kus lein võib tunduda nagu raske koorem, mis surub õlgadele. See on aeg, kus küsimused võivad olla valjemad kui vastused. See on aeg, kus templi, meie südame, uksed võivad tunduda olevat suletud ja Jumala auhiilgus näib olevat eemal. See on see inimlik valu, mis paneb meid kahtlema, kas Jumal ikka tõesti elab meie keskel igavesti, kui meie armastatud on ära võetud. See on see tunne, et oleme üksi, et peame kandma neid raskeid koormaid ise.

Ja siin tuleb tänane evangeelium, mis räägib meile teisest viisist, kuidas inimesed püüavad täita seda tühjust, püüavad leida auhiilgust. Jeesus kõneleb rahvahulkadele ja oma jüngritele variseridest ja kirjatundjatest. Ta ütleb: "Nad seovad kokku raskeid ja vaevalisi koormaid ja panevad inimeste õlgadele, aga ise nad ei taha neid sõrmegagi liigutada." See on pilt inimestest, kes otsivad auhiilgust iseendale, kes tahavad olla nähtavad, kes tahavad olla olulised. Nad armastavad "austavaid kohti pidusöökidel, esimesi istmeid sünagoogides, tervitusi turgudel ja tiitlit 'Rabi'." Nad tahavad, et neid nähtaks, et neid tunnustataks, et nad oleksid keskpunktis. Kuid see on tühine auhiilgus, see on inimlik auhiilgus, mis ei suuda täita südame sügavamat igatsust. See on auhiilgus, mis paneb teistele koormaid, mitte ei võta neid ära. See on auhiilgus, mis on kaugel Jumala tõelisest auhiilgusest.

Jeesus annab meile selge vastuse sellele tühisele auhiilgusele. Ta ütleb: "Teie aga ärge laske ennast kutsuda 'Rabiks', sest teil on ainult üks Õpetaja ja teie kõik olete vennad. Ja ärge nimetage kedagi maa peal oma isaks, sest teil on ainult üks Isa, kes on taevas. Ärge laske ennast ka kutsuda 'Juhiks', sest teil on ainult üks Juht, Kristus." Ja siis Ta lisab selle pöördelise lause: "Kes teie seas on suurim, peab olema teie teenija. Kes ennast ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast alandab, seda ülendatakse." See on see, kuidas Jumala tõeline auhiilgus avaldub – mitte inimlikus uhkuses, mitte tiitlites, mitte teistele koormate panemises, vaid alandlikkuses, teenimises ja südames, mis on avatud Jumala kohalolekule.

Siin on see pööre, see valgus, mis murrab sisse meie leina ja meie küsimustesse. Me tähistame täna Neitsi Maarja Kuninganna mälestuspäeva. Maarja on selle tõelise auhiilguse ja alandlikkuse kehastus. Tema ei otsinud tiitleid ega austavaid kohti. Ta ütles lihtsalt: "Vaata, mina olen Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!" Ja just tema, oma alandlikkuses, sai elavaks templiks, kus Jumala auhiilgus kõige täielikumalt elama asus. Tema üsas, tema kehas, tema südames – seal elas Jumal. Tema ei pannud teistele koormaid, vaid kandis ise maailma suurimat koormat – Jumala Poja. Ja just sellepärast on ta ülendatud, just sellepärast on ta Kuninganna. Tema kuningriik ei ole maapealne, vaid taevane, ehitatud alandlikkusest ja armastusest. See on tõeline auhiilgus, mis ei ole nähtav inimlike silmadega, vaid südamega.

Ja kui me mõtleme Benjamini elule, siis me näeme selles peegeldust sellest tõelisest auhiilgusest. Benjamin Vo, poiss, kellele oli antud erakordselt terav mõistus ja piiritu uudishimu. Ta ei olnud rahul pinnapealsete vastustega. Ta sukeldus sügavuti AI, DevOps'i ja pilveinfrastruktuuri maailmadesse, õppides samu AWS-i keskkondi, mida tema isa valdas. Ta arutles keeruliste äri- ja mänguideede üle, olles oma vanusest tunduvalt ees. See ei olnud edevus, see ei olnud soov ennast näidata. See oli puhas, siiras soov mõista, kuidas maailm toimib, kuidas asjad on ehitatud, kuidas loogika töötab. See oli janu tõe järele, janu mõista Jumala loodud maailma sügavamaid struktuure. Ja see ongi üks viis, kuidas Jumala auhiilgus ennast ilmutab – Tema loodu imelises korras, keerukuses ja ilu. Benjamin otsis seda auhiilgust oma mõistusega, oma südamega.

Tema unistus luua oma lennufirma, "con chim airlines", mis tõi talle alati naeratuse näole ja poisiomase naeru… see oli unistus lendamisest, uute horisontide avastamisest, piiride ületamisest. See polnud soov valitseda või teisi koormata, vaid soov kogeda vabadust, ilu, tõusta kõrgemale. See on märk südamest, mis ei ole koormatud inimlike tiitlite või edevusega, vaid on avatud imedele ja võimalustele. See on süda, milles Jumala auhiilgus võis elada, vaikselt ja sügavalt. Tema alandlikkus, tema sügav lugupidamine oma vanemate vastu, tema hell hing – need on märgid sellest, et ta ei otsinud oma auhiilgust, vaid elas puhta ja avatud südamega. Ja just sellistesse südameisse tuleb Jumala auhiilgus elama, nagu Hesekiel nägi templis.

Armsad Alan ja Thao… Ma tean, kui raske on leida lohutust, kui teie süda on nii katki. Teie poeg Benjamin oli elav tempel, kus Jumala arm ja auhiilgus said ilmneda tema teravas mõistuses ja hellas südames. Te olete andnud talle kõik, mida vanemad saavad anda – armastuse, toe, võimaluse kasvada ja õppida. Ja nüüd, kuigi tema füüsiline kohalolek on meie seast lahkunud, on tema vaim, tema igatsus tõe järele, tema puhas süda, nüüd täielikult ümbritsetud Jumala igavese auhiilgusega. Ta on seal, kus Jumal tõotab igavesti elada. Teie armastus tema vastu ei olnud asjata; see oli osa sellest templist, kus Jumal elas. Ärge kandke koormat, mida teile ei ole antud kanda. Jumal ei pane teile raskeid koormaid, mida Ta ise ei taha liigutada. Ta on teiega, Ta kannab teiega koos.

Ja armas Ryan… Sinu side Beniga on midagi, mida surm ei suuda murda. Ben, kes armastas lennukeid, on nüüd tõusnud kõrgemale, kui ükski Boeing 737 kunagi lennata suudab. Ta on kohas, kus ta näeb Jumala auhiilgust täies hiilguses, kus tema uudishimu on täielikult rahuldatud ja kus tema naeratus on igavene. Ta on sinu ees, ootab sind selles igaveses kodus, kus Jumala auhiilgus elab igavesti. Teie perekond, "täiuslik nelik", on endiselt ühendatud armastuse ja Jumala kohaloleku läbi.

Ja teile kõigile, kes meiega täna palves ühinevad, eriti neile, kes kannavad rasket leina või küsimusi oma südames, neile lastele, kes kannatavad, ja igale perele, kes on kaotanud armastatu. Teadke, et Jumala auhiilgus ei ole kaugel. See ei ole ainult templis, mis on ehitatud kividest. See on meie südames, kui me oleme alandlikud ja avatud Tema armastusele. See on meie maal, meie elus, kui me püüame elada tõe ja teenimise vaimus, mitte iseenda auhiilguse otsimises. Jumal ei jäta meid üksi. Ta on tõotanud elada meie keskel igavesti. Ja see tõotus on tugevam kui mis tahes valu, tugevam kui mis tahes kaotus.

Mida me siis täna siit kaasa võtame? Kui me lahkume, siis kandkem endas seda teadmist: me oleme kutsutud olema elavad templid, kus Jumala auhiilgus saab elada. Me ei pea otsima tiitleid ega austust, ei pea panema teistele raskeid koormaid. Meie ülesanne on olla alandlikud, teenida armastuses ja otsida tõde puhta südamega, nagu Benjamin seda tegi. Ja kui me tunneme end väsinuna või kurvana, siis meenutagem, et Jumala auhiilgus on meie keskel, elab meis. See on lootus, mis kannab meid läbi iga päeva.

Olgu meie iga mõte, iga sõna, iga tegu täna väike uks, mille kaudu Jumala auhiilgus saab siseneda ja täita meie elu. Ja kui te täna näete midagi imelist ja keerukat looduses või inimeste kätetöös, siis peatuge hetkeks ja tundke selles Jumala auhiilgust. Sest Ta on siin, Ta elab meie keskel, igavesti.

Aamen.