Tavaline aeg, kahekümne esimese nädala teisipäev

Kujutage hetkeks ette ühte lihtsat anumat. Võib-olla on see teie lemmik tass, millest te igal hommikul kohvi joote, või vana savist vaas aknalaual. Me peseme seda tassi hoolikalt. Me nühime selle väliskülge, et see läigiks, et teised näeksid selle värvi ja kuju. Aga mis kasu on tassist, mis on väljast puhas, kui selle sees on midagi kibedat, midagi riknenut või hoopis tühjus? See anum ei täida siis oma eesmärki. Sest anuma tõeline väärtus ei peitu selles, kuidas ta valgust peegeldab, vaid selles, mida ta enda sees kannab.

Tänane evangeelium räägib meile just sellest – sisemusest ja välimusest. Jeesus kõneleb kirjatundjate ja variseridega karmilt. Ta ütleb: „Te puhastate karika ja vaagna väljastpoolt, aga seest on need täis rüüstet ja enesekesksust.” Ta kutsub neid üles puhastama esmalt karika sisemust, et ka välimus saaks puhtaks. Ta räägib meile, et on olemas asjad, mis on „kaalukamad” – kohus, halastus ja ustavus. Need ei ole asjad, mida saab kanda rinnas nagu ordenit; need on asjad, mis peavad sündima inimese kõige sügavamas sisemuses.

See pilt karikast ja selle sisemusest on täna meie teejuht. Me kanname seda kujundit endaga kaasas, kui mõtleme ühele poisile, kelle sisemus oli haruldaselt kirgas. Benjamin Vo oli poiss, keda maailm nägi kui säravat tähte. Tema välimine külg – tema intellekt, tema loogika, tema võime lahendada 8. klassi matemaatikat olles alles 4. klassis, tema süvenemine tehisintellekti ja pilvetehnoloogiatesse – see kõik oli imetlusväärne. See oli nagu karika kaunis ja lihvitud välispind, mis pani meid kõiki imestama. Kuid Beni tõeline suurus ei peitunud tema koodiridades ega matemaatilistes valemites. Tema tõeline suurus oli see, mis oli karika sees.

Möödunud on veidi üle kahe kuu sellest 13. juuni päevast, mil Benjamin astus igavikku. Kaks kuud… See on aeg, kus esimene šokk hakkab asenduma pika ja vaikse igatsusega. See on aeg, kus vaikus kodus muutub rääkivaks. Me seisame täna siin ja pühakiri ütleb meile: „Ärge laske end nii hõlpsasti viia segadusse ega kohutada.” Aga ometi me oleme segaduses. Me oleme vapustatud. Kuidas saab maailm jääda kindlaks, kui üks nii noor ja elujõuline süda on lakanud tuksumast?

Me peame rääkima tõtt, enne kui saame leida lohutust. Tõde on see, et surm jätab meisse tühimiku, mida ei täida ükski loogiline seletus. On päevi, mil Alan ja Thao, te tunnete, et see „kaalukam asi”, millest Jeesus räägib – ustavus –, on pandud proovile viimse piirini. On hetki, mil Ryan vaatab oma venna tühja kohta ja küsib, kus on see „hea lootus”, millest püha Paulus täna kirjutab. Me ei tohi nendest tunnetest üle hüpata. Me peame lubama endal tunda seda rasket kaalu, seda valu, mis tekib, kui armastus kaotab oma nähtava objekti.

Kuid vaadakem nüüd uuesti selle karika sisse. Benjaminis oli midagi, mis oli palju suurem kui tema tarkus. See oli tema ustavus ja halastus. On üks lugu, mis avab Beni sisemuse paremini kui ükski testitulemus. See on lugu tema hoiupõrsast. Kui tema onu William kannatas insultide käes, ei jooksnud 15-aastane Benjamin lihtsalt abi otsima. Ta tegi midagi palju sügavamat. Ta pakkus oma vanematele, et annab kogu oma hoiupõrsa säästud onu aitamiseks. Ta ei lõhkunud seda põrsast, ta ei puistanud münte laiali, sest lõpuks polnud seda vaja – aga see pakkumine… see oli puhas ustavus. See oli „karika sisemuse” puhtus. See oli poiss, kes ei hoolinud „mündist ja tillist ja köömnest” – väikestest reeglitest –, vaid ta mõistis seaduse suurimat käsku: armastust ja ohvrivalmidust. Tema sees oli valmisolek anda ära kõik, mis tal oli, et leevendada teise valu. See on see halastus, mida Jeesus täna kiidab.

See on see hetk, kus evangeelium murrab sisse meie kurbusse. Jeesus ütleb: „Puhasta esmalt karika sisemus.” Benjamin tegi seda. Tema süda oli puhas. Tema naeratus, kui ta rääkis oma unistusest luua lennufirma „Con Chim Airlines”, ei olnud lihtsalt lapse nali. See oli märk hingest, mis tahtis tõusta kõrgustesse, mis tahtis lennata vabalt, ilma kavaluseta, ilma rüüsteta. Tema itsitamine ja rõõm selle nime üle – see oli see puhas vesi karika sees, mis nüüd voolab taevastes kõrgustes.

Ma räägin teiega, Alan ja Thao. Teie poeg oli teie peegelpilt, teie „fotokoopia”, aga ta oli ka Jumala peegelpilt. On hetki, mil lein toob endaga kaasa varju, mis sosistab: „Kas ma tegin piisavalt? Kas ma oleksin saanud teda päästa?” Kuulake täna Issanda sõna: haigus ei ole karistus. See ei ole kellegi süü. Kui Jeesuselt küsiti pimeda mehe kohta, kas tema või ta vanemad on patustanud, vastas Ta: „Ei tema ega ta vanemad.” Haigus on osa sellest maailmast, mis on veel katki, aga teie armastus Beni vastu oli täiuslik. Te ei jätnud midagi tegemata. Teie hoidsite tema karika väljastpoolt puhtana oma hoolega, aga Jumal ise oli see, kes täitis tema sisemuse selle haruldase valgusega. Te olete vabad süüst. Te olete kutsutud leinama ilma enesele etteheiteid tegemata, sest Ben vaatab teie peale armastusega, mida ei varjuta ükski maine kahetsus.

Paulus kirjutab täna: „Seiske kindlalt ja hoidke kinni pärimustest.” See „kindlalt seismine” ei tähenda, et me ei nuta. See tähendab, et me seisame sellel kaljul, et armastus on tugevam kui surm. Benjamin seisis kindlalt. Ta oli võitleja. Badmintoniväljakul, korvpallitrennis – ta andis endast kõik. Ta ei kartnud ebaõnnestuda. See on see ustavus – jääda endaks ka siis, kui on raske. Ja see ustavus on see, mida me peame temalt õppima.

Ryan, sinule on see koorem vahel kõige raskem, sest sa kaotasid oma parima sõbra. Aga tea, et Beni ustavus on nüüd sinu sees. Iga kord, kui sa näed Boeing 737 taevas jutti jätmas, meenuta, et see on märk vabadusest. Ben ei ole enam piiratud. Ta on nüüd seal, kus „Con Chim Airlines” lendab ilma takistusteta. Ta valvab sinu üle. Ta on see ingel, kes sosistab sulle, et püüdmine on kõik, mis loeb.

Meie kõigi jaoks, kes me täna kuulame, on see teenistus meeldetuletus: ärge unustage „kaalukamaid asju”. Maailm tahab, et me puhastaksime oma karika välispinda – et meil oleksid tiitlid, edu, täiuslik fassaad. Aga Jumal vaatab sisemust. Ta vaatab seda poissi, kes pakkus oma hoiupõrsast. Ta vaatab seda last, kes nuttis oma isa 40. sünnipäeval, sest ta armastas teda nii sügavalt. See ongi see, mis loeb. See on see, mis jääb alles, kui kõik muu kaob.

Beni pärand ei ole ainult tema tarkus. See on see puhas vesi, mis voolab nüüd Cà Mau kaevust, mis kannab tema nime. Giếng Gioan Baotixita. See on märk sellest, et Beni sisemine puhtus, tema halastus, toidab nüüd teisi. See on elu andev vesi, mis sümboliseerib tema hinge igavest voolamist Jumala riigis.

Lõpetuseks, ärgem muretsegem „Issanda päeva” pärast hirmuga, nagu hoiatab Paulus. Issand tuleb, et tuua õiglust ja ustavust. Ta tuleb, et pühkida ära kõik pisarad. Benjamin on juba seal. Ta on läbinud kõik testid. Ta hingab nüüd vabalt. Ta on koos püha Carlo Acutisega taevasel pidusöögil, kus karikad on alati täis rõõmu ja kus sisemus ja välimus on üks ja seesama kirkus.

Mida me võtame täna endaga kaasa? Ühe väikese asja. Täna, kui te joote oma tassist või klaasist, vaadake hetkeks selle sisse. Ja palvetage: „Issand, tee minu süda puhtaks nagu Benil. Anna mulle ustavust ja halastust.” Ja siis, tehke üks väike heategu, millest keegi teine ei tea. Pakkuge oma „hoiupõrsast” – oma aega, oma naeratust, oma andestust – kellelegi, kes seda vajab. See on parim viis austada Benjamin Vot.

Benjamin, puhka rahus Jumala valguses. Me hoiame sinu mälestust kindlalt oma südames, kuni me kohtume seal, kus taevas on alati selge ja kus lend kestab igavesti.

Aamen.