Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Olgu Jumala rahu ja armastus teiega, kes te olete täna siia kogunud, et otsida lohutust ja valgust Sõnas.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik oleme näinud seda pilti – olgu see siis päriselus või mõnes vanas filmis – kus keegi istub laua taga, ees on vana, kulunud väärtesemete karp või ehk vana mantli tasku, mida püütakse nõelaga parandada. Me teame seda tunnet, kui tahame midagi vana ja kallist päästa, kui püüame uue riidetükiga katta seda, mis on aja jooksul kulunud või rebenenud. Me tahame hoida kinni sellest, mis oli. Me tahame, et vana oleks ikka veel uus, et kõik oleks nii, nagu see oli enne, kui aeg ja valu oma jälje jätsid.
Tänases evangeeliumis esitab Jeesus meile aga hoopis teistsuguse pildi. Ta räägib uuest veinist ja uutest nahklähkritest. Ta räägib sellest, et uut ei saa lihtsalt vana külge õmmelda, sest see ei sobi. See ei ole lihtsalt praktiline nõuanne; see on sügav, ehkki valus tõde meie elu kohta. Me elame maailmas, mis on pidevas muutumises, ja me seisame sageli silmitsi reaalsusega, mida me ei ole valinud. Me kanname endas oma armastatute mälestusi – nende naeratusi, nende hääli, nende unistusi – ja me tahame neid hoida nii, nagu nad olid. Me tahame, et see „vana vein” ei saaks kunagi otsa.
Benjamin Vo oli poiss, kelle elu oli täis seda uut ja värsket energiat, millest Jeesus kõneleb. Ta ei olnud poiss, kes oleks jäänud kinni vanadesse mustritesse. Ta oli särav, uudishimulik, alati valmis õppima midagi uut – olgu see siis AWS-i pilveinfrastruktuur, keeruline matemaatika või unistus oma lennufirmast, „Con Chim Airlines’ist”. Ta oli poiss, kes vaatas maailma pärani silmi. Kui ta rääkis oma lennukitest, kui ta jagas oma isaga neid hetki lennujaamades, siis see oli tema „uus vein” – see oli elujõud, mis voolas temast välja ja täitis kõik enda ümber rõõmuga.
Kuid täna, kaks kuud pärast tema lahkumist, on paljud teie südamed täis seda igatsust, mida me kõik tunneme, kui kohtume kaotusega. Te tahate hoida kinni sellest, mis oli. Te tahate, et Ben oleks siin, et ta istuks laua taga, et ta jagaks teiega oma järgmist suurt ideed. See on loomulik. See on armastuse teine nimi. Kuid kuulake, mida Jeesus ütleb: „Uus vein tuleb valada uutesse nahklähkritesse.” See ei tähenda, et vana vein – Beni elu, tema naeratus, tema armastus – oleks halb. Vastupidi, see on väärtuslik. Aga Jumala kutse meile on leida viis, kuidas see armastus mahutada uude reaalsusesse, kus me peame elama edasi ilma tema füüsilise kohalolekuta.
Ma tean, kui raske see on. Ma tean, et teid, Alan ja Thao, vaevab vahel see küsimus: „Miks? Miks pidi see nii minema?” Ja ma tean, et mõnikord hiilib teie südamesse see mürgine kivi, mida me nimetame süütundeks. See sosin, mis ütleb: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata?” Palun, kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis otsib vastuseid seal, kus vastuseid ei ole. Haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud karistus. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida. Ta teadis seda. Ta tundis seda iga kord, kui ta teile „tere hommikust” ütles, iga kord, kui ta kuulas teie lugusid. Tõstke see kivi oma südamelt. Jumal ei süüdista teid, ja Ben ei süüdista teid. Te olete vabad.
Vaadakem täna esimest lugemist, kus Paulus kirjutab korintlastele: „Seepärast ärge kohut mõistke enne aega, kuni tuleb Issand, kes toob valguse kätte, mis on peidus pimeduses.” See on nii oluline. Meie inimlik kohus on sageli mõista hukka – kas iseennast või olukordi. Me püüame panna oma valu ja kaotuse mingisse loogilisse raami. Aga Paulus ütleb: jätke see Jumala hooleks. Jumal on see, kes näeb Beni elu tervikuna. Tema näeb seda „Suurt Ookeani” – Đại Dương – mis oli Beni nimes ja mis oli tema südames. Meie näeme vaid murdosa, vaid ühte peatükki, aga Jumal näeb kogu lugu, mis jätkub igavikus.
Ryan, kallis vend. Ma tean, et sina kannad seda kaotust oma viisil. Sa oled näinud Beni naeratust, sa oled jaganud temaga oma saladusi ja mänge. Ära karda, et sa pead nüüd elama teistmoodi. Ben on sinuga. Ta on nagu lennuk, mis on tõusnud kõrgemale kui pilved, mida sa lennujaamas koos temaga vaatasid. Sa ei näe teda, aga sa tead, et ta on olemas. Ela edasi, püüa edasi, sest iga sinu heategu on Beni pärand. Kui sa teed midagi head, kui sa oled lahke, kui sa naeratad, siis elab Ben sinus edasi.
See on see „uus vein”. See on see, kuidas me võtame Beni armastuse ja laseme sellel voolata uutesse kohtadesse. Me näeme seda juba praegu. Mõelge sellele kaevule Cà Mau külas Vietnamis – see puhas vesi, mis voolab Beni mälestuseks. See on Beni „Con Chim Airlines”, mis annab elu edasi. See on armastus, mis ei tunne piire. See on see, kuidas Jumal teeb meist uued nahklähkrid, mis suudavad kanda Beni mälestust nii, et see ei läheks raisku, vaid annaks elu neile, kes on janus.
Ma räägin teile kõigile, kes te täna siin olete ja kes te kannate oma kodudes raskeid riste. Te ei ole üksi. Jumal ei ole teid hüljanud. Ta istub teie paadis, just nagu Ta istus oma jüngrite paadis, kui nad olid väsinud ja hirmunud. Ta ei luba, et tormid kaovad, aga Ta lubab, et Ta on teiega tormi keskel.
Mis on see üks asi, mida te saate täna kaasa võtta?
See on kutse usaldada. Kui te tunnete täna õhtul seda tühjust, seda kurbust, siis ärge püüdke seda kinni katta vana riidetükiga. Ärge püüdke teeselda, et valu ei ole. Kuid ärge jääge ka sellesse valu kinni. Öelge Jumalale: „Issand, see on uus vein. See on minu valu, see on minu igatsus. Ma annan selle Sulle. Tee sellest midagi uut.”
Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks, ilma et keegi kiidaks. See on Beni viis elada edasi. Ta oli poiss, kes tahtis anda oma hoiupõrsa, et aidata teist. Ta ei pidanud seda tegema, aga ta pakkus. Olge ka teie sellised. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus.
Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu teid ja hoidku teid, ning andku teile rahu, mis ületab kõik mõistmise. Minge rahus.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.