Neitsi Maarja sündimise püha

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame vana perealbumit või sirvime telefonis pilte, mis on tehtud ammu enne seda, kui elu muutus. Seal on pildid, kus kõik on justkui paigas: Ben istub lennukiakna ääres, seljas see kerge hall kapuutsiga pusa, vaadates aknast välja, justkui oleks ta juba uuel teekonnal. Ta vaatab tagasi kaamera poole – see on rahulik, peaaegu ootav ilme. Ta on neljateistkümneaastane ja maailm on tema ees avatud nagu lennurada enne õhkutõusu. Me vaatame seda pilti ja tunneme kurbust, sest me tahaksime, et see hetk kestaks. Me tahaksime, et see poiss istuks seal edasi, et ta planeeriks oma „Con Chim Airlinesi” ja räägiks meile oma unistustest. Aga täna, Neitsi Maarja sünnipäeval, kutsub Kirik meid vaatama veelgi kaugemale. Ta kutsub meid vaatama ühe teise sünni poole, mis muutis kogu maailma ajalugu.

Prohvet Miika ütleb tänases lugemises: „Sina, Petlemm-Efrata, oled küll väike Juuda tuhandete seas, kuid sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis.” See on nii kummaline ja ometi nii lohutav sõnum. Jumal ei vali suuri ja vägevaid, et oma päästetööd alustada. Ta valib väikese Petlemma. Ta valib tütarlapse nimega Maarja. Ta valib alguse, mis näib maailma silmis nii tagasihoidlik, nii habras. See ongi Jumala viis – Ta alustab alati sealt, kus me näeme vaid nõrkust, et näidata oma väge.

Benjamin Vo oli poiss, kes oma lühikese eluteega õpetas meile midagi sellest Jumala väest. Ta oli särav, ta oli intelligentne, ta oli täis uudishimu, mis ulatus pilvetehnoloogiast kuni kõige sügavamate empaatiahetkedeni. Kuid tema tõeline suurus ei olnud tema IQ-s ega tema oskuses kodeerida. See oli tema südames. See oli see hetk, kui ta soovis anda kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit. Ta ei pidanud seda tegema. See ei olnud kohustus. See oli impulss, mis tuli sügavalt tema olemusest – see oli soov jagada, soov kanda teise inimese koormat. See on see väike, kuid võimas „Petlemm” tema südames, millest sündis midagi igavikulist.

Ma tean, et paljud teist, eriti Alan ja Thao, kannate endas seda rasket kivi, mida nimetatakse süütundeks. See on see vaikne, mürgine sosin, mis ütleb: „Kas ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema? Kas ma jätsin midagi märkamata?” Kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis püüab leida vastuseid seal, kus vastuseid ei ole. See haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. See ei olnud mingi „valesti tehtud otsus”. See oli kannatus, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli. Jumal ei süüdista teid ja Ben ei süüdista teid. Ta armastas teid kui oma „parimat isa” ja „parimat ema”. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi tegemata. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida.

Vaadake evangeeliumi suguvõsade loetelu. See on pikk nimekiri nimedest, paljud neist on meile võõrad. Seal on kuningad ja patused, seal on võitjad ja kaotajad. See on inimkonna ajalugu kogu oma segaduses. Ja ometi, selle kõige keskel sünnib Jeesus. Ta sünnib sellesse suguvõsasse, et öelda: „Ma olen teiega. Ma olen osa teie loost, ka siis, kui see lugu on valus.” Benjamin on nüüd osa sellest suurest taevasest suguvõsast. Ta on seal, kus ei ole enam haigust ega pisaraid. Ta on seal, kus tema uudishimu, tema naeratus ja tema „Con Chim Airlinesi” unistused on leidnud täitumise Jumala armastuse ookeanis.

Ryan, kallis vend. Ma tean, et sa tunned Beni puudumist kõige teravamalt. Sa oled temaga koos mänginud, koos unistanud, koos maganud. Ära karda seda tühjust. See tühjus on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Ben on sinuga. Ta vaatab sind ülevalt. Ta on sinu kaitseingel. Ela edasi, püüa edasi, ole julge, sest iga sinu samm on ka Beni samm. Sa oled tema parim sõber ja see side ei katke kunagi. Iga kord, kui sa vaatad taevasse, iga kord, kui sa näed lennukit, tea, et Ben on seal, rõõmustades koos sinuga.

Neitsi Maarja sünd on lootuse sünd. See on kinnitus, et Jumal tegutseb ka kõige pimedamatel aegadel. Ta toob valguse, kus me näeme vaid varjusid. See vesi, mis voolab Beni mälestuseks rajatud kaevust Cà Mau külas, on selle lootuse elav märk. See on vesi, mis annab elu, mis puhastab, mis kosutab. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. Iga kord, kui te teete midagi head, iga kord, kui te olete kellegi vastu lahked ilma, et keegi teaks – see on Beni viis elada edasi.

Ma palun teid täna: ärge püüdke oma valu ära peita. Ärge püüdke teeselda, et kõik on korras. See on okei olla kurb. See on okei tunda igatsust. Aga ärge jääge sellesse kinni. Iga kord, kui te tunnete seda rasket kurbust, öelge: „Issand, see on minu valu, ma usaldan selle Sulle.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus. Tema armastus voolab edasi, nagu vesi, mis annab elu janustele.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Ja teile, kes te kannate raskeid riste, teile, kes te tunnete end üksikuna – te ei ole üksi. Jumal on teiega, Ta hoiab teid oma süles, just nagu Ta hoiab Beni. Sirutage oma käed Issanda poole. Ta on seal, Ta ootab, et teid tervendada. Puhka rahus, Ben. Me kohtume taas.