Püha Bernardi, abti ja Kiriku doktori mälestuspäev

Kujutage hetkeks ette pulmapidu. Mitte mingit väikest koosviibimist, vaid kuninglikku pidusööki. Kujutage ette seda suminat, seda ootusärevust, kui viimased ettevalmistused käivad. Lauad on kaetud kõige paremaga, muusika on valmis, ja õhus on tunda rõõmu, mis ootab vaid külaliste saabumist. See on sündmus, mis on täis heldust, armastust ja ühtekuuluvust – kuningas on oma pojale pidusöögi korraldanud, ja kõik on valmis.

See on pilt, mille Jeesus tänases evangeeliumis meie ette asetab. See on pilt Jumala riigist, Taevariigist. See ei ole abstraktne teoloogiline mõiste; see on elav, hingav, rõõmu täis sündmus, kuhu meid kõiki on kutsutud. See on Jumala kutse meie elule, meie südamesse, meie igavikku. Ja see kutse on helde, piiritu, ootamatu – see on kutse, mis ületab kõik meie ootused.

Kuid siis tuleb šokk. Need, kes olid kutsutud, keelduvad tulemast. Mõned neist on liiga hõivatud oma talu või äritegevusega. Teised aga, mis on veelgi kohutavam, kohtlevad teenijaid halvasti ja tapavad nad. See on lugu, mis kõneleb inimlikust ükskõiksusest, prioriteetide paigutusest ja isegi vaenulikkusest Jumala armastuse vastu. See on lugu, mis sunnib meid küsima: kas me oleme kunagi Jumala kutset ignoreerinud? Kas me oleme olnud liiga hõivatud oma „talude” ja „äridega”, et märgata seda kuninglikku kutset?

See on ka lugu, mis kõneleb meie elude ootamatutest pööretest. Mõnikord me planeerime oma elu, oma tulevikku, oma pidusööke – ja siis äkki on laua taga tühi koht. Üks tool on tühi. Üks hääl on vaikinud. Üks elu, mis oli täis potentsiaali ja sära, on ootamatult lõppenud. See on valu, mis ei küsi luba, see on tühjus, mis ei anna rahu. Möödunud on üheksa nädalat päevast, mil armas Benjamin Vo lahkus meie seast. Ja see tühjus on endiselt sügav, see küsimus „miks?” kummitab südames. See on nagu kuninglik pidusöök, mis on ootamatult katkestatud, ja me tunneme end segaduses, valus, võib-eest isegi vihasena.

See tunne, et elu on meilt midagi ära võtnud, et meid on jäetud ilma sellest, mis oli kallis, võib jätta meid tundega, et me ei ole enam valmis. Et me ei ole väärt, et me ei saa enam osaleda elurõõmus. Ja siis, kui kuningas tuleb külalisi vaatama, näeb ta ühte meest, kellel ei ole seljas pulmarõivast. See mees on vaikne, tal ei ole vabandust. Ja ta heidetakse välja pimedusse, kus on ulumine ja hammaste kiristamine. See on karm pilt. See paneb meid küsima: mis on see pulmarõivas? Kas ma olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt valmis? Kas ma olen teinud piisavalt, et olla Jumala pidusöögil?

See on koht, kus me peame sügavalt sisse hingama ja kuulama tähelepanelikult tänase esimese lugemise sõnu prohvet Hesekieli raamatust. Jumal ütleb seal midagi imelist: „Ma valan teile puhast vett ja puhastan teid kõigest teie rüvedusest ja kõigist teie ebajumalatest.” See on Jumala tõotus, see on Tema tegu. See ei ole meie pingutus, meie täiuslikkus, meie veatu käitumine. See on Tema arm. Ta ise puhastab meid. Ta ise teeb meid valmis.

Ja Jumal läheb veelgi kaugemale. Ta ütleb: „Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma võtan teie kehast kivisüdame ja annan teile lihast südame. Ma panen oma Vaimu teie sisse ja teen, et te elate minu määruste järgi ning peate ja täidate minu seadusi.” See ongi see pulmarõivas, millest Jeesus räägib! See ei ole midagi, mida me ise kudume oma heade tegudega. See on Jumala kingitus, Tema Vaim, Tema uus süda, mille Ta meisse asetab. See on sisemine transformatsioon, mis teeb meid valmis Taevariigi pidusöögiks.

Ja see uus süda, see uus vaim… see on see, mida me nägime armsa Benjamini elus. Ben oli poiss, kellele oli kingitud erakordselt terav mõistus ja piiritu uudishimu. Ta ei olnud rahul pinnapealse teadmisega. Ta sukeldus sügavuti teemadesse nagu AI, DevOps, pilveinfrastruktuur. Ta mõistis loogikat ja matemaatikat viisil, mis oli haruldane. Ta oli nagu noor teadlane, kes otsib tõde, kes tahab mõista, kuidas maailm toimib. Ja see uudishimu, see avatus uutele teadmistele, see valmisolek õppida ja kasvada – see ongi märk uuest südamest, mis on avatud Jumala Vaimule. See on märk elust, mis otsib sügavust, mitte ainult pinnapealsust.

Benjamini särav vaim, tema avatus uuele, tema soov mõista – see peegeldas seda uut vaimu, mida Jumal igatseb meis kõigis näha. Tema unistus luua oma lennufirma, „con chim airlines”, mis tõi talle alati naeratuse näole ja poisiomase naeru… see oli unistus lendamisest, uute horisontide avastamisest, piiride ületamisest. See oli vaim, mis ei kartnud uut, mis oli valmis tõusma kõrgemale. Ja see on see vaim, mida Jumal meisse asetada tahab – vaim, mis on valmis lendama Tema armu tiibadel, vaim, mis on valmis Taevariigi pidusöögiks.

Armsad Alan ja Thao, armas vend Ryan… Ma tean, et teie südametes on praegu valu ja küsimused. Te olete andnud Benjaminile kõik, mida vanemad ja vend anda saavad – armastuse, toe, võimaluse kasvada ja õppida. Ja võib-olla on teie südames hetki, kus te küsite, kas te oleksite saanud midagi teisiti teha, kas te oleksite saanud teda kuidagi hoida. Kuid kuulake Jumala sõna täna: „Ma valan teile puhast vett… Ma annan teile uue südame… Ma panen oma Vaimu teie sisse.” See on Jumala tegu. See on Tema arm, mis puhastab ja uuendab. Haigus ja surm on osa sellest salapärasest eluteest, mis on väljaspool meie kontrolli. Te ei ole milleski süüdi. Teie armastus oli täielik, ja Jumala arm on veelgi täielikum. Benjamin on nüüd sellel igavesel pidusöögil, täielikult riietatud Jumala armu pulmarõivasse, vaba ja rõõmus.

Ja see heldus, see arm, see puhas vesi… see voolab edasi ka siin maailmas. Kaugemal, Cà Mau külas Vietnamis, on nüüd kaev, mis kannab Benjamini nime. See kaev toob elustavat puhast vett kogukonnale, kellel seda varem polnud. See on vaikne, kuid võimas märk sellest, kuidas Benjamini vaim, tema armastus ja Jumala arm voolavad edasi, puhastades ja andes elu. See on tõeline pulmarõivas – armastus, mis teenib, armastus, mis annab, armastus, mis toob puhast vett neile, kellel on janu.

See ongi see, armsad vennad ja õed, mida me täna siit kaasa võtame. See pulmarõivas ei ole midagi, mida me peame oma jõul teenima. See on Jumala kingitus – uus süda, uus vaim, mis on puhastatud Tema armust. Meie ülesanne on see kingitus vastu võtta, elada avatult, uudishimulikult, valmis uuteks teadmisteks ja uuteks kogemusteks, täpselt nagu Benjamin seda tegi. Elada südamega, mis on valmis lendama, valmis Jumala kutsele vastama. Sest kuningas ei anna alla. Kui esimesed kutsutud keelduvad, siis ta saadab oma teenijad välja „suurtele teedele ja kutsub pulma kõik, keda nad leiavad, halvad ja head ühtviisi.” Kutse on universaalne. Kutse on sinu jaoks. Kutse on minu jaoks. Kutse on igaühe jaoks, kes tunneb end täna väsinuna, leinast murtuna, ebakindlana. Jumal kutsub sind oma pidusöögile.

Ärge kartke, et te ei ole valmis. Jumal ise teeb teid valmis. Ta annab teile uue südame, Ta asetab oma Vaimu teie sisse. Teie ülesanne on lihtsalt öelda „jah” sellele kutsele, avada oma süda Tema armule ja lasta Tal end puhastada. Kandke täna endaga seda teadmist: Jumal on teid kutsunud, ja Ta on teid valmistanud. Ja kui te tunnete end ebakindlana, siis meenutage Benjamini säravat naeratust, tema uudishimu, tema avatust. Elage iga päev selle uue südamega, mille Jumal teile annab, ja olge valmis Tema igaveseks pidusöögiks.

Ja kui te mõtlete Benjaminile, siis teadke, et ta on juba seal, kus pidusöök on täies hoos, kus pole enam valu ega pisaraid, vaid ainult rõõm. Ja ühel päeval, oma uue südame ja puhta vaimuga, kohtute te temaga seal. Las see lootus kanda teid tänasesse päeva ja kõigisse eesolevatesse päevadesse.

Aamen.