Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Olgu Issanda rahu teiega, kes te olete tulnud siia, et otsida lohutust ja kinnitust Tema Sõnas.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik teame seda hetke, kui vaatame lennujaama terminali aknast välja. See on ootuse ja põnevuse aeg, kus suured metallist linnud valmistuvad õhku tõusma, jättes maha maa ja gravitatsiooni, et kaduda pilvede taha. Benjamin Vo oli poiss, kes seda vaatepilti armastas. Ta ei olnud lihtsalt vaatleja; ta oli unistaja, kes oma „Con Chim Airlinesi” visioonidega ja oma särava uudishimuga ehitas juba siin maa peal silda taeva ja maa vahele. Ta oli poiss, kelle jaoks maailm oli avatud lennurada, ja kuigi täna, kolm kuud pärast tema kojuminekut, tundub see rada meile tühjana, kutsub Jumala Sõna meid vaatama kõrgemale kui pilved.
Siraki raamat ütleb meile täna: „Pea meeles oma viimseid päevi ja jäta vaen maha; pea meeles surma ja kõdunemist ja hoidu patust!” See võib kõlada karmilt, justkui peaksime elama pidevas hirmus. Kuid see ei ole kutse hirmule. See on kutse vabadusele. Kui me teame, et meie aeg siin on kingitus, mitte omand, siis muutub kõik. Me ei pea enam hoidma kinni vihast ega kibedusest. Me võime andestada, sest me teame, et meie tõeline kodu ei ole siin, vaid seal, kus Benjamin on juba ees. See poiss, kes oma viieteistkümne eluaastaga jõudis puudutada nii paljusid südameid, mõistis seda instinktiivselt. Ta ei raisanud aega tühistele asjadele; ta keskendus sellele, mis on päris – armastusele, naerule ja hoolimisele.
Ma tean, kui raske on seda kuulda, kui süda on tühi. Alan ja Thao, ma tean, et te kannate endas seda rasket koormat, mida lein endast kujutab. See on see vaikne, mürgine sosin, mis küsib: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata?” Kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis püüab leida vastuseid seal, kus vastuseid ei ole. Haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. See ei olnud mingi „valesti tehtud otsus”. See oli kannatus, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli. Jumal ei süüdista teid ja Ben ei süüdista teid. Ta armastas teid kui oma „parimat isa” ja „parimat ema”. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi tegemata. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida.
Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: „Kas sa ei oleks pidanud halastama oma kaaslase peale, nõnda nagu mina halastasin sinu peale?” See on pöördepunkt. Meile on antud andeks rohkem, kui me suudame kunagi mõista. See andestus ei ole mitte ainult teiste vastu, vaid ka iseenda vastu. Andestage endale, et te olete elus, kui tema ei ole. Andestage endale, et te olete väsinud. Jumal ei nõua teilt täiuslikkust, Ta nõuab vaid teie südant. Ja te olete andnud oma südame – te olete olnud seal, te olete hoidnud tema kätt, te olete olnud tema kõrval kuni viimase hetkeni. See on armastus, mis ei tunne piire.
Ryan, kallis poiss, sinu vend ei ole kadunud. Tema naer, tema uudishimu, tema „Con Chim Airlines” – see kõik on osa sellest, kes sa oled. Iga kord, kui sa teed midagi head, iga kord, kui sa oled lahke, elab Ben sinus edasi. Sa oled tema parim sõber ja see side on tugevam kui surm. Ära karda seda tühjust, mida sa tunned. See on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Ben on sinuga. Ta vaatab sind ülevalt. Ta on sinu kaitseingel. Ela edasi, püüa edasi, ole julge, sest iga sinu samm on ka Beni samm.
Benjamin oli poiss, kes oskas märgata. Ta märkas oma isa väsimust, ta märkas maailma ilu. Ta oli poiss, kes kord, unustades omaenda vajadused, soovis anda oma kogu hoiupõrsa, et aidata oma onu Williamit, kes kannatas tervisehädade käes. Ta ei teinud seda selleks, et keegi teda kiidaks; ta tegi seda, sest ta oli armastus. See on see, mida tähendab elada Issanda päralt, nagu Paulus meile täna meelde tuletab: „Sest kui me elame, siis me elame Issandale, ja kui me sureme, siis me sureme Issandale.” Me oleme Tema omad, nii siin kui sealpool piiri.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, aga kindla asja. Ärge püüdke oma valu ära peita. See on okei olla kurb. See on okei tunda igatsust. Aga ärge jääge sellesse kinni. Iga kord, kui te tunnete seda rasket kurbust, öelge: „Issand, see on minu valu, ma usaldan selle Sulle.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks. See on Beni viis elada edasi. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus. Tema armastus voolab edasi, nagu vesi, mis annab elu janustele. See vesi, mis voolab Beni mälestuseks rajatud kaevust Cà Mau külas, on elav tunnistus sellest. See on Beni armastus, mis voolab edasi, andes elu janustele. See on see, kuidas Jumal muudab meie leina viljakaks.
Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Ja teile, kes te kannate raskeid riste, teile, kes te tunnete end üksikuna – te ei ole üksi. Jumal on teiega, Ta hoiab teid oma süles, just nagu Ta hoiab Beni. Sirutage oma käed Issanda poole. Ta on seal, Ta ootab, et teid tervendada. Puhka rahus, Ben. Me kohtume taas.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu teid ja hoidku teid, lasku oma pale paista teie peale ja andku teile oma rahu. Minge Issanda rahus.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.