Tavaline aeg, kahekümne esimene pühapäev

Pange korraks silmad kinni ja kujutage ette, et te hoiate oma peopesas võtit. See on jahe, metallist, võib-olla veidi kulunud servadega. See kaalub midagi. Te tunnete selle kuju – selle hambaid, mis on loodud sobituma täpselt ühte ja ainusesse lukku maailmas. Võti on iseenesest väike asi, aga selle võim on tohutu. See on vahend, mis muudab suletud ukse lävepakuks. See on lubadus, et see, mis on peidus, võib saada avalikuks. See on märk usaldusest.

Tänased pühakirjalugemised räägivad meile võtmetest. Esimeses lugemises kuulutas prohvet Jesaja, kuidas Issand asetab Taaveti koja võtme Eljakimi õlale: „Kui tema avab, siis ei sule ükski, ja kui tema suleb, siis ei ava ükski.” Ja evangeeliumis kuuleme Jeesust ütlevat Peetrusele: „Ma annan sulle taevariigi võtmed.”

Võti on usalduse sümbol. Sa ei anna oma kodu võtit võõrale. Sa annad selle kellelegi, keda sa armastad, kellele sa loodad, kelles sa näed kaljut. Ja täna, kui on möödunud veidi üle kahe kuu päevast, mil Benjamin Vo astus Jumala igavikku, seisame me siin ja küsime: milliseid uksi avas Ben oma eluga? Ja milliseid uksi avab Jumal meile nüüd, kui me seisame selle suure saladuse ees, mida Paulus nimetab tänases teises lugemises Jumala rikkuse ja tarkuse sügavuseks?

Benjamin oli poiss, kelle mõistus oli nagu meisterlikult lihvitud võti. Ta ei olnud lihtsalt andekas; tal oli see haruldane, puhas uudishimu, mis tahtis avada iga ukse, mille taha oli peidetud tõde või loogika. Kui me mõtleme sellele, kuidas ta neljandas klassis lahendas kaheksanda klassi matemaatikaülesandeid või kuidas ta neljateistkümneaastaselt sukeldus pilveinfrastruktuuri ja tehisintellekti keerulistesse süsteemidesse, siis me näeme last, kes ei kartnud keerukust. Ta nägi maailma kui lukustatud uste rida ja tema mõistus oli võti, mis pöördus lukkudes kergusega, mis pani meid kõiki imestama. Ta ei õppinud lihtsalt fakte; ta tahtis mõista struktuuri, seda „miks” ja „kuidas”, mis hoiab maailma koos. Ta oli oma isa „fotokoopia” mitte ainult välimuselt, vaid ka selles soovis vallutada tehnoloogia kõrgusi, rääkides äriideedest ja AWS-keskkondadest täiskasvanu sügavusega.

Kuid Benil oli veel üks võti. See ei olnud tehtud loogikast ega koodist. See oli tehtud armastusest. See oli tema õrn süda. See on see võti, mis avab inimeste südamed, ilma et nad seda ise märkakski. Meenutage seda hetke, kui ta oli alles kaheteistkümneaastane ja nuttis oma isa neljakümnendal sünnipäeval, sest ta kartis teda kaotada. See ei olnud lapse hirm, see oli sügav, enneaegne empaatia. See oli märk sellest, et tema süda oli juba siis avatud teiste valule ja armastusele. Ja see lugu tema hoiupõrsast… See on nii ilus oma lihtsuses. Kui onu William oli haige, pakkus viisteistkümneaastane Ben oma ema-isale, et ta annab kogu oma säästetud raha onu aitamiseks. Ta ei lõhkunud seda põrsast, ta ei puistanud münte lauale, sest seda polnud lõpuks vaja – aga see pakkumine, see siiras valmisolek anda ära kõik, mis tal oli, oli võti, mis avas ukse tema hinge kõige pühamasse paika. See oli puhas heldus.

See on see tõde, mida me peame täna vaatama, enne kui me otsime lohutust. Tõde on see, et Benjamin Vo lahkumine on jätnud meile ukse, mis tundub olevat lukus. See on tühja tooli uks. See on vaikuse uks kodus, kus varem kõlas tema hääl ja tema naer, kui ta rääkis oma unistusest luua „con chim airlines”. See on see raske, raudne uks, mille ees me seisame ja küsime: „Miks? Miks tema? Miks nii vara?”

Ja siin, selles vaikuses, küsib Jeesus meilt täna evangeeliumis seda kõige olulisemat küsimust: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”

See küsimus ei ole suunatud teoloogidele. See on suunatud Alani ja Thao murtud südametele. See on suunatud vend Ryanile. See on suunatud kõigile teile, kes te vaatate seda teenistust ekraani vahendusel, kandes omaenda rasket koormat. Kes on Jeesus selles pimeduses? Kas Ta on see, kes hoiab võtmeid, või on Ta see, kes on meid luku taha jätnud?

Peetrus vastab: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.”

See vastus on kalju. Ja see on see pöördepunkt, kus valgus hakkab tuppa paistma. Jeesus ei ütle, et uksi ei suleta kunagi. Ta ütleb, et Ta annab meile võtmed, mis kehtivad nii maa peal kui taevas. See tähendab, et side, mille Ben oma armastusega lõi, ei ole katkenud. See, mida te armastuses „sidusite” siin maa peal – need ühised reisid Tokyosse ja Vatikani, need hetked lennujaamades lennukeid vaadeldes, see „täiusliku neliku” ühtsus –, see on seotud ka taevas. See ei kao. Surm võib sulgeda ukse meie füüsilise silma ees, aga ta ei saa hävitada võtit, mis on meie südames.

Alan ja Thao… Ma räägin teiega otse. On hetki, mil süda süüdistab ennast. On öid, mil te mõtlete, kas te jätsite midagi märkamata, kas te oleksite saanud teha rohkem. Kuulake täna Jeesuse sõnu Peetrusele: „Seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri.” On asju, mis on väljaspool inimlikku kontrolli. On teid, mis on nii sügavad, et me ei suuda neid mõista. Teie ei ole süüdi. Teie armastus oli Beni jaoks kindel varjupaik, see „peg in a sure spot”, millest Jesaja räägib. Te andsite talle maailma ja te andsite talle taeva. Teie ei sulgenud ühtegi ust; haigus on see, mis tuleb kutsumata, aga teie armastus on see, mis jääb avatuks igavesti. Benjamin teab seda. Ta vaatab teie peale selle sama õrna naeratusega, millega ta vaatas oma üheteistkümnendal sünnipäeval Lakersi särgi kõrval istudes.

Ja Ryan, kallis vend… Sinu vend Ben oli särav täht. Aga täht ei kao, kui päike tõuseb, ta lihtsalt sulandub valgusesse. Teie side on see kalju, millele saab ehitada lootust. Tema uudishimu ja tema „püüdmine on kõik, mis loeb” vaim elab sinus edasi. Iga kord, kui sa näed Boeing 737 taevas jutti jätmas, tea, et see on märk vabadusest, milles Ben nüüd viibib. Ta ei ole enam piiratud; ta on avanud taevariigi uksed ja uurib sealset „infrastruktuuri” sama innukalt, kui ta tegi seda siin.

Meie kõigi jaoks on täna üks sõnum, mida me peame endaga uksest välja minnes kaasas kandma. See on see „Vee kaev” – Giếng Gioan Baotixita Vietnamis. See on kaev, mis on pühendatud Benile. Mõelge sellele: poiss, kes tahtis anda oma hoiupõrsa onu aitamiseks, annab nüüd puhast vett tervetele kogukondadele. See ongi see võti, mis avab elu. See on märk sellest, et Jumala tarkus on tõepoolest uurimatu – Ta võtab ühe lühikese elu ja muudab selle igaveseks allikaks.

Kui te täna koju lähete ja oma koduvõtme lukku pistate, siis peatuge hetkeks. Tundke seda metalli oma sõrmede all. Ja meenutage, et meil kõigil on käes võti armastuse juurde. Me saame valida, kas me sulgeme oma südame valu tõttu või me hoiame selle lahti, nagu Ben hoidis. Me saame valida, kas me usume, et surm on viimane lukk, või me usume Jeesust, kes ütleb, et Ta on avanud meile tee taevasse.

Benjamin Vo ei ole kadunud. Ta on lihtsalt läinud sisse uksest, kuhu meie veel ei ulatu, aga mille võtit me kanname oma mälestustes. Ta on koos püha Carlo Acutisega selles taevases pidusöögis, millest me unistame. Ja ta ootab meid seal, naeratus näol, valmis rääkima meile kõigest, mida ta on vahepeal teada saanud.

Lõpetage täna päev ühe väikese teoga. Olge kellegi vastu ootamatult helded, nagu Ben oma hoiupõrsaga. Avage kellegi jaoks uks – olgu see füüsiline uks või ukseks kuulamisele ja mõistmisele. See on parim viis austada poissi, kes kasutas oma aega maa peal selleks, et tuua valgust ja tarkust.

Issand, Sinu heldus kestab igavesti. Ära jäta maha oma käte tööd. Hoia Benjamini oma valguses ja anna meile tugevust käia seda teed lootuses, kuni me kõik kohtume seal, kus uksi enam ei sulgeta.

Aamen.