Kahekümne kolmas pühapäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui oleme kuskil lennujaamas, vaatamas hiiglaslikke masinaid, mis tõusevad õhku ja kaovad pilvede taha. Benjamin Vo armastas seda vaatepilti. Ta ei olnud lihtsalt poiss, kes vaatas lennukeid; ta oli poiss, kes mõistis nende olemust, kes unistas omaenda lennufirmast – „Con Chim Airlines”. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul nägi maailma nii avaralt, et tema süda oli justkui avatud lennurada, kus armastus sai maanduda ja õhku tõusta. Täna, kaks kuud pärast seda, kui ta läks Issanda juurde, vaatame me koos temaga taeva poole ja küsime: kuidas elada edasi, kui meie elu kõige kallim „lend” on jõudnud sihtkohta, mis jääb meie silmadele nähtamatuks?

Prohvet Hesekiel ütleb tänases esimeses lugemises midagi väga karmi, kuid samas väga hoolivat: „Ma olen pannud sind vahimeheks.” See on kutse valvata mitte ainult iseenda, vaid ka teiste hinge eest. See on kutse märgata. Benjamin oli just selline vahimees oma perekonnas. Ta oli poiss, kes märkas. Ta märkas oma isa väsimust, ta märkas oma onu Williami kannatusi, ta märkas maailma ilu ja valu. Ta oli see, kes tahtis oma väikese hoiupõrsa säästud anda, et aidata, kui keegi teine oli hädas. Ta ei pidanud seda tegema, ta ei lõhkunud seda põrsast, kuid tema süda oli juba seal – ta oli valmis andma kõik. See on see „vahimehe” süda, mis ei ole ükskõikne, vaid mis tunneb vastutust teise inimese heaolu eest.

Kuid siin me põrkame kokku valusa küsimusega. Paljud teist, eriti Alan ja Thao, kannate endas seda rasket kivi, mida nimetatakse süütundeks. See on see vaikne, mürgine sosin, mis ütleb: „Kas ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema? Kas ma oleksin pidanud midagi märkama?” Kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis püüab leida vastuseid seal, kus vastuseid ei ole. Haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. See ei olnud mingi „valesti tehtud otsus”. See oli kannatus, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli. Jumal ei süüdista teid, ja Ben ei süüdista teid. Ta armastas teid kui oma „parimat isa” ja „parimat ema”. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad.

Jeesus ütleb täna evangeeliumis: „Kui su vend patustab, siis mine ja noomi teda nelja silma all.” See võib tunduda kauge ja juriidilisena, aga tegelikult on see kutse tõelisele lähedusele. See on kutse rääkida asjadest nii, nagu nad on, ilma maskideta. Ben oli poiss, kes oskas rääkida – ta oskas kuulata oma isa lugusid, ta oskas jagada oma unistusi. Ta ei kartnud olla haavatav. Kui ta rääkis oma lennukitest, kui ta naeratas oma „Con Chim Airlines’ist” mõeldes, siis ta oli täiesti kohal. Ta kutsus teid oma maailma. See on see, mida Jeesus meilt ootab: olla kohal, olla tõeline, olla ühenduses.

Kuidas me saame olla ühenduses Beniga, kui ta on läinud? Paulus kirjutab täna roomlastele: „Ärge võlgnege kellelegi muud kui vastastikust armastust.” See on ainus võlg, mis meil on. Meil on kohustus armastada. Ja see armastus ei lõpe surmaga. Ben elab edasi teie tegudes. See kaev Cà Mau külas Vietnamis, see puhas vesi, mis voolab tema mälestuseks – see on Beni armastus, mis on muutunud elavaks veeks. See on tema „lend”, mis jätkub teiste inimeste eludes. Iga heategu, iga vaikne abi, iga naeratus, mida te jagate – see on Beni pärand.

Ryan, kallis vend. Ma tean, et sa tunned Beni puudumist kõige teravamalt. Sa oled temaga koos mänginud, koos unistanud, koos maganud. Ära karda seda tühjust. See tühjus on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Ben on sinuga. Ta vaatab sind ülevalt, nagu ta vaatas lennukeid lennujaamas. Ta on sinu kaitseingel. Ela edasi, püüa edasi, ole julge, sest iga sinu samm on ka Beni samm.

Meil on täna evangeeliumis üks imeline lubadus: „Kus kaks või kolm on kogunenud minu nimel, seal olen mina nende keskel.” See ei ole lihtsalt lubadus tuleviku kohta. See on siin ja praegu. See on teie kodus, kui te istute laua taga. See on teie unenägudes, kus Ben teid külastab – nagu see unenägu 25. juunil, kus Ben teile ütles: „Ma jälgin teid.” Ta on seal. Ta on Issanda juures ja ta on teiega. Ta on nagu see poiss, kes unistas lennukitest, kuid nüüd on ta tõusnud kõrgemale kui ükski Boeing 737 suudaks lennata. Ta on jõudnud „Suurde Ookeani” – Đại Dương, mis oli tema nimes ja mis on tema igavese rahu koht.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, aga kindla asja. Ärge püüdke oma valu ära peita. Ärge püüdke teeselda, et kõik on korras. See on okei olla kurb. See on okei tunda igatsust. Aga ärge jääge sellesse kinni. Iga kord, kui te tunnete seda rasket kurbust, öelge: „Issand, see on minu valu, ma usaldan selle Sulle.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks. See on Beni viis elada edasi. Ta oli poiss, kes pakkus oma hoiupõrsast, et aidata teist. Olge ka teie sellised. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Ja teile, kes te kannate raskeid riste, teile, kes te tunnete end üksikuna – te ei ole üksi. Jumal on teiega, Ta hoiab teid oma süles, just nagu Ta hoiab Beni. Puhka rahus, Ben. Me kohtume taas.