Ristija Johannese märtrisurma mälestuspäev

Kujutage hetkeks ette ühte suurt ja kirevat saali. Seal on muusika, seal on naer, seal on kõige kallimad toidud ja veinid. See on kuningas Heroodese sünnipäevapidu. See on maailma hiilguse tipphetk – võim, rikkus ja mõjuvõim on kõik koondunud ühte ruumi. Kuid selles saalis on midagi valesti. Seal on pinge, seal on hirm ja seal on peidus vimm. See pidusöök, mis peaks tähistama elu, muutub ootamatult surma areeniks. Üks tants, üks kerglane lubadus ja üks julm nõudmine toovad kaasa selle, et kandikul kantakse saali midagi kohutavat – Ristija Johannese pea.

See on pilt, mis jääb meid kummitama. See on maailma toorus ja ebaõiglus oma kõige paljamal kujul. Ja täna, kui me tähistame Ristija Johannese märtrisurma ehk tema kannatust, seisame me silmitsi küsimusega: kus on selles loos Jumal? Kus on õiglus, kui püha mees hukkub vangikongis kellegi tuju tõttu? See küsimus ei ole teoreetiline. See on küsimus, mis põletab meie südameid ka täna, kui me mõtleme Benjamin Vole. On möödunud umbes kaks kuud sellest 13. juuni päevast, mil Ben meie keskelt lahkus. Kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et esimene šokk asenduks sügava, tühja ja vaikse igatsusega. See on aeg, kus me küsime: miks? Miks on maailm nii seatud, et säravaimad tähed kustuvad vahel kõige varem?

Ma tahan täna rääkida teile ühest kujundist, mis ühendab Johannese tunnistust ja Beni elu. See on **"Sõnumitooja"**. Ristija Johannes oli sõnumitooja, hääl, mis hüüdis kõrbes, valmistades teed Issandale. Ta ei otsinud enda au, ta ei tahtnud olla kuningas. Ta tahtis olla vaid viide kellelegi suuremale. Ja Benjamin… Benjamin oli samuti sõnumitooja. Oma viieteistkümne eluaasta jooksul tõi ta meile sõnumi sellest, milline on üks puhas, terav ja armastav süda. Ta ei pidanud pidama pikki jutlusi, et meid muuta. Tema sõnum oli kirjutatud tema naeratusse, tema matemaatilistesse valemitesse ja tema unistustesse lennukitest.

Vaadakem täna esimest lugemist püha Pauluse kirjast korintlastele. Paulus kirjutab: „Jumal valis maailma meelest nõrgad, et häbi teha vägevatele.” See on vapustav lause. Maailma silmis oli Johannes vangis nõrk. Maailma silmis on laps või nooruk, kes haigusega võitleb, haavatav. Kuid Jumal vaatab teisiti. Jumal valib selle, mis on maailma silmis „väheoluline”, et näidata oma tõelist väge. Benjamin Vo ei olnud maailma standardite järgi „vägev” poliitik või riigimees. Ta oli poiss, kes armastas lennukeid. Kuid tema vaimne vägi, tema intellekt, mis haaras tehisintellekti ja pilvetehnoloogiaid sellise kergusega, nagu teised loevad muinasjutte, ja tema süda, mis tundis kaasa oma isale ja onule – see on see tõeline vägi, mille Jumal on valinud.

Me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame lohutust leida. Tõde on see, et Ristija Johannese surm oli tragöödia. See oli ebaõiglane. Ja tõde on see, et Beni lahkumine nii noorelt on haav, mis ei parane kiiresti. Alan ja Thao, ma tean, et need kaks kuud on olnud nagu pikk ja pime öö. Ryan, ma tean, et venna puudumine on nagu seletamatu vaikus keset päeva. Me ei tohi sellest valust üle hüpata. Me ei tohi öelda „pole viga”, sest viga on. See on valus. Me peame julgema seista selle tühja kandiku ees, mille maailm meile vahel ulatab, ja tunnistama oma abitust. Johannes hukkus pimedas kongis, Ben lahkus pärast rasket võitlust. See on see „nõrkus”, millest Paulus räägib. See on inimlik piiratus.

Kuid siin toimub pööre. Pööre ei tule argumendist, vaid valguse sissetungimisest tuppa. Johannes ei surnud asjatult – tema surm pitseeris tema ustavuse tõele. Ja Benjamin… tema elu ei katkenud poolikult. Jumala silmis ei ole olemas „poolikut” elu. On vaid täidetud elu. Ja Beni elu oli täidetud armastusega, mis kaalub üles aastakümned. Kui me mõtleme sellele, kuidas ta pakkus oma hoiupõrsast onu Williami aitamiseks, siis me näeme seal Johannese vaimu – vaimu, mis on valmis andma kõik teise heaks. Ta ei pidanud seda põrsast lõhkuma, et me teaksime, mis seal sees oli. Seal oli kuldne süda. See pakkumine ise oli juba võit. See oli hetk, kus poiss oli suurem kui kuningas Heroodes kõigi oma aaretega.

Ma tahan täna puudutada ühte rasket kivi, mida paljud teist võivad salaja kanda. See on see vaikne küsimus: „Kas me oleksime saanud midagi teisiti teha? Kas me jäime hiljaks? Kas see on kuidagi meie süü?” Vaadake Johannese jüngreid evangeeliumis. Nad tulid, võtsid tema ihu ja panid selle hauda. Nad olid murest murtud ja võib-olla tundsid nad ka süüd, et nad ei suutnud oma õpetajat päästa. Kuid kuulake mind hästi: on asju, mis on väljaspool inimlikku kontrolli. Haigus ei ole karistus. See ei ole kellegi eksimus. See ei ole märk sellest, et keegi tegi midagi valesti. See on lihtsalt selle maailma kaduvuse osa, mis tabab meid vahel täiesti suvaliselt ja julmalt. Alan ja Thao, te olite parimad vanemad, keda üks poiss võib endale soovida. Teie armastus oli talle kilbiks ja varjupaigaks. Te ei jätnud midagi tegemata. Jumal ei süüdista teid ja Benjamin ei süüdista teid. Ta vaatab teie peale täieliku rahu ja tänulikkusega. Te olete vabad sellest süüst. Te olete vabad lihtsalt armastama ja mälestama.

Benjaminil oli üks eriline kirg – lennundus. Ta unistas oma lennufirmast „Con Chim Airlines”. Ta armastas lennukeid, eriti Boeing 737-t. See ei olnud lihtsalt hobi; see oli sümbol. Lennuk on miski, mis trotsib gravitatsiooni. See tõuseb maast lahti, jätab seljataha tolmu ja raskuse ning suundub sinna, kus taevas on alati selge ja sinine. Johannes oli ka selline – ta ei jäänud kinni maailma porisse, ta vaatas alati taeva poole. Ben, oma „Con Chim Airlines’i” unistusega, õpetas meile, et me oleme loodud lendama. Meie hing ei ole mõeldud jääma vangikongi, nagu Johannes, või haiguse vangi. Meie hing on loodud kõrgustesse.

Ma räägin täna teile, kes te tunnete end täna nõrgana. Teie, kes te leinate oma last, oma venda, oma sõpra. Teie, kes te vaatate tühja tooli ja tunnete, et te ei jaksa enam. Teie olete need, keda Jumal täna valib. Mitte neid, kes on tugevad ja muretu naeratusega, vaid teid, kelle süda on murtud. Sest murtud südame kaudu pääseb Jumala valgus sisse. Benjamin on nüüd sellel suurel „Taevasel Pidusöögil”, millest me räägime. See ei ole Heroodese pidusöök, kus valitseb hirm ja surm. See on Tallu pidusöök, kus Ben istub koos püha Carlo Acutisega – kaks noort poissi, kes armastasid tehnoloogiat ja kandsid oma südames puhast valgust. Nad ei räägi seal haigusest. Nad räägivad uutest koodidest, uutest lennuliinidest ja sellest lõpmatust rõõmust, mis on Jumala juures.

Ben on meile jätnud pärandi, mis voolab nagu vesi. See kaev Vietnamis, Giếng Gioan Baotixita, on märk sellest. Ristija Johannes ristis veega, andes inimestele uue lootuse. Beni nime kandev kaev annab puhast vett janustele. See on nii ilus sümbol – poiss, kelle nimi tähendab „Suurt Ookeani”, annab nüüd eluvett neile, kellel seda pole. Tema armastus ei lõppenud 13. juunil. See voolab edasi. Iga kord, kui keegi sellest kaevust joob, elab Beni õrn ja kaastundlik vaim edasi. See on tema „Con Chim Airlines” – see lendab üle piiride, üle ookeanide, tuues abi sinna, kus on puudus.

Ryan, minu sõnad on täna ka sulle. Sa kaotasid oma parima sõbra. Sa nägid teda võitlemas ja sa nägid teda minemas. Sa oled kangelane, sest sa oled jäänud seisma. Sinu vend ei taha, et sa jääksid kurbuse vangi. Ta tahab, et sa elaksid, et sa naeraksid ja et sa püüaksid – sest nagu Ben ütles: „Püüdmine on kõik, mis loeb.” Iga kord, kui sa näed Boeingut taevas, tea, et see on Ben, kes teeb sulle silma. Ta on sinu kaitseingel, kes lendab sinu kõrval, kui sul on raske.

Me lõpetame täna lootusega. Ristija Johannese märtrisurm ei olnud lõpp, see oli uks igavikku. Benjamin Vo lahkumine ei olnud hüvastijätt, see oli „nägemiseni”. Me ei tea, miks tee pidi olema nii lühike, aga me teame, et see tee oli valgustatud. Me teame, et Ben on nüüd vaba. Ta ei vaja enam sweatshirti, et varjata oma väsimust; ta on riietatud valgusesse. Ta on tall ja tugev, täpselt nii nagu tema isa teda unes nägi – punase Angelsi mütsiga, valmis meid kõiki tervitama.

Mida me võtame täna siit kaasa? Võtame kaasa ühe väikese asja. Täna, kui te lähete koju ja näete mõnda lindu või lennukit taevas, peatuge hetkeks. Naeratage. Tänage Jumalat selle kingituse eest, mis oli Benjamin. Ja siis, tehke üks väike heategu. Ärge rääkige sellest kellelegi. Pakkuge oma „hoiupõrsast” – oma aega, oma tähelepanu, oma armastust – kellelegi, kes on kurb. See on parim viis austada Johannest ja austada Beni. See on viis, kuidas me hoiame nende sõnumit elus.

Benjamin Vo, armas poeg, vend ja sõber. Sa oled nüüd oma kõige suuremal lennul. Taevas on selge, tuul on soodne ja maandumine on Jumala embuses. Puhka rahus, kuni me kohtume taas seal, kus ei ole enam pisaraid, vaid on ainult igavene naeratus ja lõpmatu valgus.

Aamen.