Neitsi Maarja Valude mälestuspüha

Me teame seda vaikust. See ei ole see rahu, mis saabub pärast pikka päeva, kui toad jäävad pimedaks ja väsimus vajub õlgadele. See on teistsugune vaikus. See on see hetk köögis või elutoas, kus aeg näib peatuvat, kus pilk libiseb korraks tühja tooli poole ja korraga on tunne, et kogu maailma raskus on surutud ühteainsasse hingetõmbesse. Sa istud seal ja mõtled: kuidas on võimalik, et elu läheb edasi? Kuidas võivad autod tänaval sõita, inimesed naeratada ja päike tõusta, kui sinu oma maailmas on midagi igaveseks paigast nihkunud? Lein ei tule lärmakalt; ta astub tuppa sisse ilma koputamata ja istub sinu kõrvale, vaadates sind oma suurte, pimedate silmadega.

Kujutage ette seda pilti täna, mille kirik meile silme ette toob. See ei ole särav päikesepaisteline maastik ega pidulik saal. See on mäenõlv. See on ristipuu. Ja selle all seisab naine. Ei mingit suurt kisa, ei mingit vastuhakku, ei mingit põgenemist. Lihtsalt ema, kes seisab seal, kus keegi teine ei julge seista. See on Maarja. Simeon oli talle aastaid varem öelnud: „Sinu endagi hinge läbistab mõõk.“ Nüüd on see mõõk kohal. See on terav ja külm. Ja ometi seisab ta seal. Ta ei saa muuta seda, mis toimub Poja ristil, ta ei saa võtta ära neid naelu ega seda kibedust, aga ta ei lähe ära. Ta jääb. See on kohalolunõrkuse ja armastuse tipp – seista seal, kus on kõige valusam, sest armastus ei jäta maha.

Ma tahan rääkida teile täna sellest vaikusest ja sellest ristist, aga ma tahan rääkida teist endast. Alan ja Thao, ma vaatan teid täna ja ma tean, mida te kannate. On möödas kolm kuud sellest, kui Benjamin läks koju Jumala juurde, ja see kolm kuud ei ole toonud mitte kergendust, vaid seda sügavat, vaikset igatsust, mis ei anna rahu ei päeval ega öösel. Sa püüad meenutada tema häält, sa püüad meenutada seda, kuidas ta hommikul trepist alla tuli ja ütles oma tavalise teretuse. Sa püüad mäletada tema naeratust, kui ta rääkis oma lennukitest ja oma salajasest unistusest luua kunagi oma lennufirma, mida ta kutsus nimega „Con Chim Airlines“. Ta rääkis sellest alati väikese naeratusega, silmad säramas, olles valmis maailma vallutama.

Ja siis tuleb see teine küsimus. See mürgine, salakaval sosin, mis käib leinajatega kaasas igal sammul. See hääl, mis küsib öösiti pimedas: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata? Kas ma tegin midagi valesti?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, ja laske neil sõnadel langeda oma südamesse nagu värske vesi kuivale maale. See süü ei tule Jumalalt. See on lihtsalt inimliku kurbuse meeleheitlik katse leida kontrolli seal, kus kontrolli ei ole. Haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. See ei olnud mingi viga, mida te oleksite saanud vältida. Jumal ei süüdista teid. Ja Ben – teie armas, särav, sügava südamega poiss, kes oma viieteistkümnel eluaastal jõudis armastada rohkem kui paljud terve elu jooksul – Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui oma parimaid, armastavamaid vanemaid. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei ole midagi vahele jätnud. Te andsite talle kõik, mis ühel vanemal on võimalik anda: oma kohalolukuse, oma südame ja oma tingimusteta armastuse.

Vaadake Beni. Mõelge sellele poisile, kes ei elanud mitte enda jaoks, vaid kelle süda oli alati teiste jaoks lahti. Mäletate seda lugu, kui ta oli vaevalt viisteist ja soovis anda kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit, kes kannatas raskete tervisehädade käes? Keegi ei käskinud tal seda teha. See tuli tema enda seest, unprompteeritud, lihtsalt puhtast soovist kanda teise valu. See oli tema olemus. Ta oli poiss, kes mõistis, et elu ei seisa asjade hoidmises, vaid andmises. Ja see sama vaim elab edasi ka seal, kus tema heategusid on tehtud vaikuses – puhta vee kaevus Cà Mau külas, kus tema nimi ja tema suur süda – tema keskmine nimi Đại Dương tähendab ju „suurt ookeani“ – voolavad edasi, pakkudes elustavat vett neile, kes seda vajavad. Ben ei ole kadunud. Tema armastus on muutunud voolavaks veeks, mis kastab seda maad.

Ja Ryan, kallis poiss. Sa istud siin ja tunned seda tühjust, mida keegi teine ei saa täita. Sa olid tema väike vend, tema parim sõber, partner kõigis neis unistustes ja seiklustes, olgu siis rullnokkadel sõites või tulevikust rääkides. Ma tean, kui raske on vaadata üles ja mitte näha teda seal. Aga kuula mind: Ben on sinuga. Ta ei ole kuskil kaugel. Iga kord, kui sa teed midagi head, iga kord, kui sa oled julge, elab tema vaim sinu sees edasi. Sa oled tema vend ja see side on tugevam kui surm. Ära karda seda kurbust; lase sellel olla, aga ära lase sel end murda. Ole tugev, sest Ben vaatab sind ülevalt ja naeratab.

Vaadake veel kord evangeeliumi. Jeesus seisab ristil ja näeb oma ema ning seda jüngrit, keda ta armastas. Ta ei ütle pikki kõnesid. Ta ütleb vaid kolm sõna, mis muudavad maailma: „Naine, behold, sinu poeg.“ Ja jüngrile: „Behold, sinu ema.“ See on hetk, kus luuakse uus perekond. See ei ole enam ainult vere side; see on kannatuse ja armastuse side. Jeesus ei jäta oma ema üksi tühjusesse. Ta annab talle kellegi, kelle eest hoolitseda, ja annab jüngrile ema, kes teda hoiab. See on see, mida kirik teeb täna teile. Meie ei saa Beni teile tagasi tuua, aga me saame seista siin koos teiega. Me saame hoida teidän kätest kinni siis, kui teie oma käed on liiga väsinud, et palvetada.

Meil kõigil on elus hetki, kus me seisame oma ristide all. Paljud teist, kes te kuulate seda kodust eemalt, kes te kannatate haiguste, üksinduse või samasuguse purustava leina käes – te ei ole üksi. Neitsi Maarja tunneb seda valu. Ta teab, mida tähendab vaadata oma lapse kannatusi. Ta teab, mida tähendab hoida südames tühjust, mida miski muu ei suuda täita. Ta ei paku teile odavaid lohutussõnu. Ta lihtsalt seisab teie kõrval. Ta nutab koos teiega.

Ma tahan, te võtaksite täna kaasa üheainsa väikese asja, mida te saate kanda oma taskus või oma südames kuni selle päeva õhtuni. Kui see raske kurbus tuleb ja pigistab teie rinda, ärge püüdke seda ära ajada. Ärge teeselge, et kõik on korras. Seiske korraks paigale, hingake sügavalt sisse ja öelge: „Issand, see on minu rist, aga ma usaldan selle Sulle. Maarja, ema, palveta minu eest.“ Ja siis tehke midagi väikest ja head kellegi teise heaks – vaikselt, ilma et keegi teaks, täpselt nii, nagu Ben seda tegi. Ostke kellelegi tass kohvi, aidake naabrit, öelge head sõnad lapsele või sõbrale. Iga kord, kui te teete head, te hoiate Beni elus. Te lasete tema valgusel särada pimeduses.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd oma suurel lennul. Sinu „Con Chim Airlines“ on jõudnud kohale – sinna, kus ei ole enam ööd, ei haigust ega pisaraid, vaid ainult igavene valgus ja armastus. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te täna nutate: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.