Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Alustagem seda palvust Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik teame seda hetke, kui õhtune päike langeb madalale ja heidab pika, pehme varju üle toa, kus kõik on veel nii tuttav. Mõelge ühele pildile: Ben, istumas oma isa kõrval, süvenenud mõnda keerulisse koodiritta või arutamas järgmise lennuliini, «Con Chim Airlinesi», marsruuti. Selles poisis oli midagi nii erilist – see terav, analüütiline mõistus, mis haaras maailma loogikast, ja samas see lõpmatu, pehme headus, mis pani teda muretsema teiste pärast rohkem kui iseenda pärast. Täna, kolm kuud pärast seda, kui ta läks oma viimasele ja kõige pikemale lennule, seisame me siin ja vaatame omaenda südame horisonti. See tundub äkki nii vaikne, nii tühi, ja küsimused, mis meid öösiti saadavad, tunduvad vahel raskemad kui ükski matemaatikaülesanne, mida Ben kunagi lahendas.
Tänane esimene lugemine püha Pauluse kirjast galaatlastele räägib meile millestki väga olulisest – sellest, et me ei tohi lasta end eksitada. Paulus hoiatab, et evangeelium, mille ta on vastu võtnud, ei ole inimlik leiutis. See on ilmutus. See on midagi, mis tuleb otse Jumalalt. See on see kindel alus, millele me saame toetuda, kui maailm meie ümber kõigub. Sest kui me otsime lohutust inimlikest seletustest, siis me väsime kiiresti. Aga kui me vaatame Kristuse poole, näeme me midagi, mis ületab meie mõistmise: me näeme armastust, mis ei lase lahti isegi siis, kui kõik muu tundub kaduvat.
Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas vaikset, rasket kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused koputavad uksele: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See teekond, see haigus, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus ega mingi möödalaskmine. Haigus selles murtud maailmas ei tule selleks, et kedagi karistada, ega selleks, et keegi oleks midagi valesti teinud. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis läbi maailma, kellega ta jagas neid vaikseid, helgeid hetki. Tõstke see raske kivi oma õlgadelt maha. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te ei ole kunagi kandma pidanud. Te olite maailma parimad vanemad ja olete seda edasi.
Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus räägib halastajast samaarlasest. See on lugu mehest, kes oli poolenisti surnud, hüljatud tee äärde. Preester ja leviit läksid mööda – võib-olla nad kartsid, võib-olla nad olid liiga hõivatud, võib-olla nad ei tahtnud end määrida. Aga samaarlane, keda peeti võõraks, peatus. Ta ei küsinud: „Kes on mu naaber?“ vaid ta sai naabriks. Ta kummardus, ta sidus haavad, ta andis kõik, mis tal oli, et teine saaks elada. See on Beni süda. Mäletate seda lugu, kui ta pakkus oma hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest suurt numbrit, ta ei purustanud seda – ta lihtsalt pakkus. See oli tema olemus: poiss, kelle süda oli juba täis puhast ja tingimusteta armastust. See armastus ei ole kadunud. See voolab edasi.
Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata ühiseid mälestusi, mäletada neid hetki, kui Ben naeratas oma hella naeratusega. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu lahkuses, sinu naeratuses, sinu elus. Sa oled tema vend ja see side on igavene.
Jeesus ütleb lõpus: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“ See on kutse meile kõigile. See ei tähenda, et me peaksime nüüd kohe maailma muutma. See tähendab, et me hakkame märkama neid, kes on meie ümber, ja jagame neile seda armastust, mida Ben meile õpetas. Ben on nüüd seal, kus pisaraid ei ole, kus ta vaatab alla ja näeb meid. Ta näeb meie valu, aga ta näeb ka meie armastust. Ta sosistab meile: „Ma olen hoitud.“
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja ruum tundub vaikne, ärge tõrjutke seda tunnet eemale. Öelge lihtsalt vaikselt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma südame.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, lihtsalt selle armastuse nimel, mida Ben kandis. See hoiab tema vaimu elus ja toob valgust sinna, kus on pimedus. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Issand hoiab teid oma peopesal täna, homme ja igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kurja eest ja juhatagu meid igavesse ellu. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.