Rooma Lateraani basierika pühitsemise püha

Me kõik teame seda hetke, kui me astume sisse hoonesse, mille uks on raske ja jahe, ning äkitselt muutub maailma müra väljaspool vaikuseks. See on see ruum, kus seinad kannavad enamasid lugusid kui need, mida silm oskab lugeda. Prohvet Hesekiel viib meid täna esimeses lugemises paika, kus vesi voolab – mitte mingi harilik vihmasadu või tiigi seisev peegel, vaid oja, mis saab alguse otse templi läve alt, altariku külje alt. See vesi ei jää paigale. See kasvab põlvini, siis vööni, kuni sellest saab jõgi, mida ei saa ületada. Ja kuhu iganes see vesi jõuab, seal sünnib elu. Seal kasvavad puud, mille lehed ei närtsi ja mille viljad toidavad. See on pilt Jumala kojast, mis ei ole lihtsalt kivist ja mördist ehitis, vaid lakkamatu allikas, mis voolab elusse.

Mõelgem sellele pildile. Jumala koda on koht, kus elav vesi kohtab meie kuivust.

Alan ja Thao, ma tean, milline on kuivus. Neli kuud on möödunud ajast, mil Ben läks koju, ja ma tean, et teie kodus on neid tunde, kus ruum tundub liiga suur, liiga vaikne. Lein ei ole müra; lein on sageli kohutav vaikus. See on see aeg, mil te vaatate pilte, võib-olla seda fotot Rooma päikese käes, kus Benjamin seisab Peetri väljaku suure purskkaevu ees, käed taskus, müts peas ja soe naeratus näol, prilliraamid vilkumas. Te vaatate seda ja küsite: kuidas saab maailm edasi voolata, kui meie jaoks jäi aeg seisma?

Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. Kui lein teid ootamatult tabab – nendel hetkedel, kui mälestus lööb hinge kinni – ja te mõtlete, kas te oleksite pidanud midagi teisiti tegema, kas midagi jäi kahe silma vahele... peatuge. See ei ole teie süü. Haigus ei tule mingi möödalaskmise, mingi tähelepanematuse või tegemata jäänud sammu tõttu. See on maailma katki olek, mis tabab pimesi, küsimata luba. Jumal ei süüdista teid ja Benjamin, teie armas poiss, ei süüdista teid samuti mitte kunagi. Tõstke see raske, pimeduse kivi oma südamelt maha. Te olite temale maailma parimad vanemad. Teie armastus ei jäänud milleski alla.

Püha Paulus ütleb meile täna korintlastele kirjutises: „Teie olete Jumala hoone… Kas te ei tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teis?“ Paulus ei räägi siin marmorist sammastest Roomas ega iidsetest müüridest. Ta räägib inimestest. Ta räägib meist. Ja ta räägib Benjaminist.

Ben oli poiss, kellel oli eriline, helge meel. Ta oli see poiss, kes istus oma isa kõrval, kuulates tema lugusid – neid samu pikki, väljamõeldud ja naljakaid jutte –, kuulates neid nii süvenenult, nagu oleksid need maailma kõige tähtsamad tõed. Ta oli poiss, kes oma viieteistkümne eluaastaga jõudis ehitada nii palju: mitte ainult koodiridu oma GitHubi hoidlates, mitte ainult unistusi oma „Con Chim Airlinesist“, vaid eelkõige headust. Mõelge sellele ühele vaiksele, puhtale hetkele tema elust: kui tema onu William oli rängalt haige, tuli viieteistaastane Benjamin vanemate juurde ja soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu – kõik, mis tal oli kogutud –, et aidata. Ta ei löönud seda põrsast puruks, raha polnudki vaja, sest abi oli olemas. Kuid see žest ise... poiss, kes oli valmis andma ära kõik, mis tal oli, sest keegi teine vajas seda. See ongi elav vesi. See on see tempel, mis ei varise kokku.

Ja see vesi voolab ikka veel. see ei jäänud pidama tema lahkumisega. See elab edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus Vietnamis, kus vesi kosutab neid, kes seda vajavad – vaikuses, ilma suure kisa ja kärata, täpselt nii, nagu evangeelium meid õpetab andma.

Kuid evangeelium viib meid täna veel kaugemale. Jeesus läheb Jeruusalemma templisse ja leiab sealt müüjad ja rahavahetajad. Ta teeb köiest piitsa ja ajab nad välja. Ta ei tee seda vihast inimeste vastu, vaid selleks, et puhastada koda. Ta ütleb: „Ärge tehke mu Isa koda kaubitsemise kojaks.“ Ja kui temalt küsitakse märki, vastab ta sõnadega, millest jüngrid said aru alles hiljem: „Lammutage see tempel, ja ma ehitan selle üles kolme päevaga.“ Ta rääkis oma Ihu templist.

Miks Jeesus puhastas templit? Sest tempel peab olema koht, kus inimene saab kohtuda Jumalaga ilma müra ja tingimusteta. Meie süda on sageli nagu see tempel – täis argiaskeldusi, täis hirme, täis küsimusi, mis teevad lärmi. Ja Jeesus tuleb sinna sisse. Mitte selleks, et meid hukka mõista, vaid selleks, et teha ruumi rahule.

Ryan, minu kallis poiss, sa oled oma venna vend ja parim sõber. Ma tean, kui väga sa teda igatsed, kui sa seisad kohtades, kus te varem koos olite. Kuid tea seda: sinu vend ei ole kadunud. Ta on seal, kus lennud ei lõpe ja kus ta vaatab sind sama sooja, puhta naeratusega, millega ta istus sinu kõrval. Ära karda unistada, ära karda elada. Sinu vend tahab, et sa lendaksid kõrgele. Jumal hoiab sind oma peopesal.

Mida me siis täna kaasa võtame? See tempel, mis me oleme, ei pea kandma oma valu üksi. Kui lein ja väsimus teid tabavad, ärge kandke seda üksi. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna üks väike heategu – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, mõeldes Benile. See hoiab vee voolamas. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus ei ole enam ööd ega pisaraid, vaid ainult igavene valgus. Aamen.