Kolmekümne esimese tavapühapäeva laupäev

Me teame seda vaikset hetke, kui õhtuhämaruses süttivad tänavavalgustid ja keegi kodustest paneb ukse kõrvale kingad – lihtsalt, korrapäraselt, nagu alati. Seal on tossud, mis on näinud suviseid matkaradu, ja saabaste paar, mille paelad on alles lahti sidumata. See on üks tavaline pilt, mis on täis olemise lihtsust. Me ei mõtle neile kingadele siis, kui jalg on sees; me paneme neid tähele alles siis, kui nad seisavad tühjalt. Kui keegi on astunud uksest välja ja ei ole veel tagasi jõudnud. Selles tühjas kingapaaris on korraga kogu meie igatsus, kogu see ootamete ootamine ja vaikne küsimus, mis hommikuti ärgates esimesena rinnale vajub.

Püha Paulus kirjutab täna filiplastele sõnad, mis kõlavad peaaegu liiga kindlalt, liiga rahulikult keset maailma torme: „Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Mul on jõudu kõigeks temas, kes mind väestab.“ Paulus ei kirjuta seda paleest, kus lauad on kaetud ja mured kaugel. Ta kirjutab seda ahelatest, kitsikusest, vangla niiskusest. Ta teab, mida tähendab kaotada, mis tähendab seista tühjade kätega. Kuid tema pilk ei jää kinni raudvõredesse. Ta näeb midagi muud. Ta näeb seda vaimset sidet, mis ei katke, olgu olukord milline tahes. Ta räägib neist, kes teda mäletasid, kes saatsid abi, kes ei jätnud teda üksi. Ta nimetab seda „lõhnavaks ohvriks, mis on Jumalale meelepärane“.

Kuidas on võimalik leida rahu siis, kui elutee on teinud käänaku, mida me ei osanud oodata? Alan ja Thao, ma tean, et need neli kuud alates juunikuust ei ole olnud lihtsalt aeg kalendris. Need on olnud kuud, kus iga hommik algab tõdemusega, et üks tool laua ääres on vaikne. Ma tean neid hetki, kui lein ei hüüa ega kolise, vaid astub tuppa sisse nagu varjuline külaline, kes ei küsi luba. Ma tean, et te olete küsinud: „Miks? Kas me oleksime pidanud märkama midagi enamat? Kas ma tegin kõik, mis minu võimuses?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole mingi teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi detail, mis jäi kahe silma vahele. Haigus ei tule selle Looja loal, kes meid piinaks; see on maailma purunenud kord, mis tabab pimesi, küsimata luba, valimata ohvrit. Jumal ei süüdista teid. Ja Benjamin ei süüdista teid samuti. Tõstke see raske, pime süü kivi oma südamelt maha. Te olite talle maailma parimad vanemad. Teie käed hoidsid teda armastuses esimesest hingetõmbest peale. Te ei jäänud milleski alla, te ei jäänud üheski asjas hiljaks. Teie armastus on kantud igavikku ja see ei kao kuhugi.

Ja vaadake, kuidas evangeelium teeb äkitselt pöörde. Jeesus räägib täna meile midagi, mis võib esmapilgul tunduda karm või võõras: „Kes on ustav pisiasjades, see on ustav ka suures.“ Me mõtleme tihti, et usk on midagi suurt ja hiilgavat – katedraalid, suured otsused, valjud palved. Kuid Jeesus viib meid tagasi argipäeva juurde. Ta räägib väikestest asjadest. Ta räägib usaldusest. Mõelge Benile. Mõelge tema vaiksele, helgele meelele, tema säravale uudishimule. Poiss, kes ehitas oma peas ja arvutis terveid maailmu, kes istus lennuki kokpiti ekraani taga ja hoidis rooli nii pühendunult, nagu seisaks ees maailma kõige pikem lend. Ta oli poiss, kes oskas märgata detaile – olgu selleks siis lennukite mudelid, keeruline kood või see armas, vaikne nali tema loodud „Con Chim Airlinesist“, millest rääkides tema näole alati nii siiras, pehme muie tuli. Selles oli midagi taevast. See ei olnud lihtsalt lapsik unistus; see oli avatus kõigele, mis on suurem kui meie väike maakera.

Ja kas te mäletate seda lugu? Seda ühte sügavat hetke, mis näitab, milline süda sel poisil tegelikult oli. Kui tema onu William oli rängalt haige, ei hakanud viieteistaastane Benjamin arutama meditsiinilisi termineid ega otsima keerulisi seletusi. Ta vaatas oma vanemaid ja teatas, et on valmis loovutama oma kogu hoiupõrsa – kõik, mis tal oli kogutud, iga viimse sendi –, et aidata onu. Keegi ei käskinud tal seda teha. See tuli tema enda seest, täiesti iseenesest, puhtast armastusest. Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, sest abi oli juba lähedal. Kuid see pakkumine ise... see jääb. Poiss, kes tahtis anda ära kõik, mis tal oli, sest keegi teine vajas seda. See ongi see evangeeliumi „tõeline rikkadus“. See on armastus, mis ei hoia midagi endale.

Seda sama armastust näeme me täna edasi voolamas. See ei kadunud koos temaga. Cà Mau maakonnas Vietnamis on nüüd üks puhta vee kaev, mis kannab tema mälestust ja mille vesi kosutab väsinuid ja janu. Need on vaiksed teod, tehtud ilma suure kisa ja kärata – täpselt nii, nagu evangeelium meid õpetab. Ben elab edasi igas sõõmus elavas vees, igas heas sõnas, igas vaikses palves, mida isa Alan ja ema Thao kannavad oma rinnas.

Ryan, minu kallis poiss, kas sa kuuled? Sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, kui väga sa teda igatsed. Ma tean neid hetki, kui sa vaatad oma telefoni või seisad kohas, kus te varem koos olite, ja tunned seda tühjust. Kuid tea seda: Ben ei ole kuskile kadunud. Ta on sinu kõrval. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Sinu vend on nüüd seal, kus ühelgi lennul ei ole enam piire ja kus ta vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma peopesal ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.

Meie usk ei ole muinasjutt. Meie usk on kindel kalju. Jeesus ei luba meile elu ilma tormideta; Ta lubab meile, et tormi keskel on Ta ise paadis. Ta hoiab Benjamin Vo’d oma igaveses valguses. Ta hoiab Alanit ja Thaod, Ta hoiab Ryani, Ta hoiab kõiki teid, kes te täna olete tulnud siia oma vaikse koormaga. Minge täna välja ühe lihtsa asjaga, mida te saate kanda: kui lein teid ootamatult riivab, ärge võidelge sellega üksi. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoid.“ Ja tehke täna üks hea tegu – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, mõeldes Benile. See on viis, kuidas tema armastus jätkab liikumist meie maailmas, kuni me kord kohtume seal, kus enam ei ole pisaraid ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.