Neljapäev kolmekümnenda nädala tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame lennujaama ootesaalis suurt klaasseina. Sealpool on maailm, mis liigub, õhkutõusud ja maandumised, metallist tiivad, mis lõikavad pilvi. Benjamin Vo oli poiss, kes ei vaadanud seda klaasi lihtsalt pealtvaatajana. Tema jaoks oli lennundus – eriti tema armastatud Boeing 737 – midagi, mis väljendas inimese püüdlust ulatuda kaugemale, tõusta kõrgemale, ületada piire. Ta kandis endas seda inseneri hinge, seda täpsust ja uudishimu, mis tahtis mõista, kuidas maailm on kokku pandud. Ta unistas oma „Con Chim Airlinesist“ ja see unistus, see naeratus, millega ta sellest rääkis, oli nagu puhas, selge taevas pärast pikka tormi.

Kuid täna, Püha Pauluse sõnade valguses efeslastele, peame vaatama teist tüüpi lende ja teist tüüpi varustust. Paulus räägib meile „Jumala varustusest“. Ta ütleb: „Pange selga Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi rünnakute vastu.“ See ei ole pilt sõjast, mida me ise valime. See on pilt sellest, kuidas me püsime, kui elu ise tundub meid ründavat. See on pilt sellest, kuidas me hoiame oma kohta, kui maapind meie jalge all väriseb. Paulus kirjutab: „Seiske siis vöökoht vöötatuna tõega, seljas õiguse soomusrüü.“ See on kutse elada sirgelt, isegi kui valu tahab meid küüru suruda.

Ma tean, et Alan ja Thao, te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hetki, mil te tunnete end kui sõdurid, kes on kaotanud oma kilbi, sest teie süda on nii paljaks kistud. Ma tean, et te küsite endalt, kas te oleksite saanud midagi teha teisiti. Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus seisab silmitsi Herodese ohuga. Talle öeldakse: „Mine ära, sest Herodes tahab sind tappa.“ Kuid Jeesus ei põgene. Ta ütleb: „Ma pean edasi minema täna, homme ja ülehomme.“ Ta teab, et prohvet ei saa surra väljaspool Jeruusalemma. Ja siis, äkitselt, muutub Tema hääl. See ei ole enam ähvardus, see on nutt. „Jeruusalemm, Jeruusalemm... kui mitu korda olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, aga te ei ole tahtnud!“ See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse: Jumal ei ole kauge kuningas, kes vaatab ülevalt alla. Ta on nagu see kana, kes tahab oma poegi tiibade alla peita. Ta tahab teid hoida. Ta tahab teid soojendada. Ta teab teie valu, sest Ta on ise seda tundnud.

Benjamin oli poiss, kes oskas oma soojust jagada. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis andma kõik, mis tal oli. See on see „Jumala varustus“, millest Paulus räägib – see ei ole raud ega teras, see on armastus, mis on valmis ennast jagama. Ja see armastus ei ole kadunud. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. Iga lonks vett, mida keegi sealt joob, on Beni armastuse vili. Ta elab edasi nendes tegudes, mida teete tema nimele, vaikuses ja saladuses.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid. Ära karda elada, ära karda unistada. Ben tahaks, et sa lendaksid kõrgele, just nagu tema oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Paulus kirjutab: „Seiske siis... vöökoht vöötatuna tõega.“ See tõde on see: te olete armastatud. Te olete hoitud. Teie poeg on Jumala tiibade all, täpselt nii nagu Jeesus soovis Jeruusalemma lapsi koguda. Ta on seal, kus valu enam ei ole.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.