Kahekümne viies pühapäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame lennujaama terminali aknast välja. See on ootuse ja põnevuse aeg, kus suured metallist linnud valmistuvad õhku tõusma, jättes maha maa ja gravitatsiooni, et kaduda pilvede taha. Benjamin Vo oli poiss, kes seda vaatepilti armastas. Ta ei olnud lihtsalt vaatleja; ta oli unistaja, kes oma „Con Chim Airlinesi” visioonidega ja oma särava uudishimuga ehitas juba siin maa peal silda taeva ja maa vahele. Ta oli poiss, kelle jaoks maailm oli avatud lennurada, poiss, kes oma viieteistkümne eluaastaga jõudis unistada, luua ja armastada. Täna, kolm kuud pärast tema kojuminekut, tundub see rada meile vahel tühjana, kuid Jumala Sõna kutsub meid vaatama kõrgemale kui pilved, sinna, kus Benjamin on nüüd pärale jõudnud.

Vaadake tänast evangeeliumi. See on stseen, mis on täis vaikset, kuid läbistavat tõde. Landoman läheb välja, et palgata töötegijaid oma viinamäele. Ta läheb hommikul, keskpäeval ja isegi viimasel tunnil. Ja kui õhtu saabub, annab ta kõigile sama palga. Need, kes olid töötanud terve päeva, nurisevad: „Need viimased töötasid vaid ühe tunni, ja sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes oleme kandnud päeva koormat ja palavust.”

Kas te tunnete seda nurinat? See on inimlik õiglustunne. See on hääl, mis ütleb: „See ei ole aus. Mina pingutasin rohkem. Mina olin siin kauem. Mina kannatasin rohkem.” See on hääl, mis hiilib ligi ka siis, kui me vaatame oma elusid ja küsime, miks mõned teekonnad on nii lühikesed, miks mõned saavad nii vähe aega, samas kui teised elavad aastakümneid. Me tahame mõõta Jumala armu oma mõõdupuuga. Aga Issand ütleb: „Kas ma ei tohi teha oma omaga, mida tahan? Või on su silm kade, et mina olen hea?”

Alan ja Thao, ma vaatan teid ja ma näen seda valu, mida te kannate. See on valu, mis ei küsi luba. See on valu, mis tuleb hommikul koos esimese valgusega ja jääb õhtul koos viimase varjuga. Te olete käinud läbi tule ja vee, te olete hoidnud Beni kätt ja andnud talle kõik, mis ühel vanemal on võimalik anda. Ja ma tean, et seal, vaiksetel öötundidel, hiilib ligi see mürgine mõte: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata? Kas ma tegin midagi valesti?” Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, sest see on tõde, mida te peate täna uskuma: see haigus ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatuse vili. See ei olnud karistus. See oli midagi, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli, väljaspool iga inimese võimu. Jumal ei süüdista teid, ja Ben – teie armas, särav, sügava südamega poiss – ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui oma parimaid, armastavamaid vanemaid. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi vahele. Te olite ja olete parimad vanemad, keda ta võis soovida. Teie armastus ei olnud mitte kunagi puudulik; see oli Beni elu suurim kingitus.

Selles evangeeliumis on peidus suur saladus: Jumala mõtted ei ole meie mõtted. „Nii kõrged kui taevad on üle maa, nõnda on minu teed üle teie teede ja minu mõtted üle teie mõtete,” ütleb Issand Jesaja raamatus. Meie tahame loogikat, me tahame tasakaalu, me tahame, et elutee oleks sirge ja pikk. Aga Jumala viinamäel on loogika teistsugune. Seal on loogikaks armu üleküllus. Ben oli poiss, kes mõistis armastuse olemust paremini kui paljud täiskasvanud. Mäletate seda lugu, kui ta oli vaevalt viisteist ja soovis anda kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit, kes kannatas raskete tervisehädade käes? Ta ei teinud seda selleks, et keegi teda kiidaks; ta tegi seda, sest tema süda oli täis armastust, mis ei tunne piire. See oli tema viis öelda, et teine inimene on talle kallim kui miski, mida ta ise omab. See oli tema viis olla osa sellest suurest armastuse ringist, millest evangeelium räägib.

Ryan, kallis poiss, ma tean, et sa tunned seda tühjust kõige teravamalt. Sa oled kaotanud oma venna, oma parima sõbra, oma kaaslase kõigis nendes seiklustes, olgu siis lennujaamades või kodus mänge koodides. See on raske. Aga tea, et see side, mis teil on, ei ole katkenud. Ben elab edasi sinu südames. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled lahke, iga kord, kui sa naeratad, on see Beni naeratus sinu kaudu. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Sa oled tema vend ja see side on tugevam kui surm. Ben vaatab sind ülevalt ja ta on uhke sinu üle. Ta ootab sind, et ühel päeval koos taas lennata, koos taas unistada, koos taas olla.

Me kõik oleme siin, et õppida seda, mida Ben juba teadis: et armastus on ainus asi, mis jääb. Kõik muu – meie saavutused, meie mured, meie küsimused – hajub nagu udu, aga armastus, mida me üksteisele anname, see jääb igaveseks. See vesi, mis voolab Beni mälestuseks rajatud kaevust kaugel Vietnamis, on elav tunnistus sellest. See on Beni armastus, mis voolab edasi, pakkudes kosutust neile, kes on janus. See on tema pärand. Teie armastus, mis on muutunud teiste aitamiseks, on see, kuidas ta elab edasi meie seas.

Ma tahan, et võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa enam, öelge: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd oma suurel lennul. Me hoiame sind oma südames, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.