Tavaline aeg, kahekümne teine nädal, esmaspäev

Kujutage ette seda hetke Naatsareti sünagoogis. On palav päev, õhk on seisev ja täis tolmuosakesi, mis tantsivad läbi akna paistvates valguskiirtes. Jeesus tõuseb püsti. Ta on mees, keda kõik sealviibijad tunnevad – nad on näinud teda üles kasvamas, nad teavad tema ema, nad mäletavad teda lapsena. Talle ulatatakse prohvet Jesaja rullraamat.

See on see hetk, kus aeg justkui peatub. Jeesus harutab rullraamatu lahti. See ei ole lihtsalt paberitükk; see on püha tekst, mis kannab endas sajanditepikkust lootust. Ta otsib üles koha, kus on kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal...” Ja kui Ta on lõpetanud, rullib Ta raamatu kokku, annab selle teenrile ja istub maha.

Kõikide silmad sünagoogis on suunatud Talle. Seal on vaikus, mis on nii tihe, et seda võiks peaaegu käega katsuda. See on ootuse vaikus. See on vaikus, mis küsib: „Mis nüüd saab? Kuidas see vana tekst puudutab meie tänast päeva?”

Täna, kui me koguneme siia palveks, on möödunud täpselt kaks kuud sellest 13. juuni päevast, mil meie kallis Benjamin Vo lahkus sellest maailmast. Kaks kuud… See on see aeg, kus esmane šokk on asendunud püsiva, vaikse puudustundega. See on aeg, kus me seisame omaenda eluraamatu ees ja tunneme, et üks peatükk on liiga vara ja liiga valusalt suletud. Me vaatame tühja kohta laua ääres, me vaatame vaikseks jäänud tuba ja meie silmad on suunatud Jumala poole, täpselt nii nagu Naatsareti rahva silmad olid suunatud Jeesusele. Me küsime: „Kus on Sinu tõotus täna? Kuidas see Sõna täitub meie leinas?”

Ma tahan täna rääkida teile sellest **rullraamatust**. See on pilt, mis ühendab tänast evangeeliumi ja Beni elu. Meie elu on nagu rullraamat, mille Jumal on kirjutanud. Mõned rullraamatud on pikad, täis aastakümnete pikkust ajalugu. Teised on lühemad, kuid nende tekst on seda tihedam, seda kirkam, seda tähendusrikkam. Benjamin Đại Dương Vo elu oli selline rullraamat. Viisteist aastat. Inimlikult vaadates tundub see poolikuna, aga Jumala silmis oli see rullraamat täis kirjutatud armastust, tarkust ja valgust.

Vaadakem täna esimest lugemist, kus püha Paulus kirjutab korintlastele: „Ma ei tulnud teie juurde kõne- või tarkusehiilgusega... Ma otsustasin teie keskel teada üksnes Jeesusest Kristusest ja Temast kui ristilöödust.” Paulus räägib, et ta tuli nõrkuses, kartuses ja suures värinas. See on vapustav ausus. Meie maailm imetleb tugevust, edu ja hiilgust. Aga Paulus ütleb, et Jumala vägi ilmneb just meie nõrkuses.

Benjamin oli poiss, kelles kohtusid erakordne inimlik tarkus ja sügav kristlik nõrkus. Me teame tema säravat mõistust – seda, kuidas ta 4. klassis lahendas 8. klassi matemaatikat, kuidas ta sukeldus tehisintellekti ja pilvetehnoloogia sügavustesse. See oli see „tarkusehiilgus”, millest Paulus räägib. Kuid Beni tõeline suurus ei peitunud tema koodis ega matemaatilistes valemites. See peitus tema „nõrkuses” – tema õrnas südames, tema empaatias, tema vaikses ja lugupidavas olemises.

Me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame lohutust leida. Tõde on see, et need kaks kuud on olnud Alanile ja Thaole, Beni vanematele, ja tema vennale Ryanile nagu teekond läbi pimeda oru. See on see „kartus ja suur värin”, millest Paulus räägib. See on see hetk, kus inimlik tarkus jääb nälga. Ükski matemaatiline valem ei selgita, miks pidi nii särav elu kustuma. Ükski pilvetehnoloogia ei too tagasi seda naeratust. See on see koht, kus me peame tunnistama oma abitust.

Ja siin, selles Naatsareti sünagoogis, ütleb Jeesus midagi, mis alguses tundub karm: „Arst, ravi iseennast!” Ta teab, mida inimesed mõtlevad. Nad tahavad imesid. Nad tahavad, et Jeesus parandaks kõik nende haavad siin ja praegu, nende endi tingimustel.

Ma tean, et paljud teist, kes te Beni armastasite, olete kandnud seda rasket mõtet: „Kas me oleksime saanud teda ravida? Kas me jäime hiljaks? Kas me oleksime saanud teha midagi teisiti?” See on see „Arst, ravi iseennast” kaja meie südametes. See on see misplaced guilt – asjatu süükoorem, mis püüab meid veenda, et meil oli kontroll elu ja surma üle.

Kuid kuulake mind täna väga hoolega: Benjamin ei surnud kellegi hooletuse tõttu. Te ei jätnud midagi tegemata. Alan ja Thao, teie armastus oli talle parim ravim, mida üks hing võib siin maa peal saada. Teie hoolitsus oli täiuslik. Haigus, mis teda tabas, ei küsi luba ega vali süütuid. See on osa sellest maailma nõrkusest, millest Paulus räägib. Jeesus ütleb Naatsaretis, et mitte ühtegi lesknaist Iisraelis ei aidatud Eelija ajal, peale ühe võõra, ja mitte ühtegi pidalitõbist ei parandatud, peale Naamani. See ei tähenda, et Jumal ei hooliks. See tähendab, et Jumala plaan on suurem kui meie hetkeline arusaam tervenemisest. Benjamin ei vajanud „iseenda ravimist” siin maa peal, sest Jumal oli talle valmistanud täieliku tervenemise oma igaveses riigis.

Benjaminil oli üks unistus, mis paneb meid kõiki naeratama – „Con Chim Airlines”. See lennufirma, millele ta tahtis nimeks panna „Linnu lennuliinid”. Ta armastas lindu ja lennukeid, eriti Boeing 737-t. Ta võis tundide kaupa lennujaamades lennukeid jälgida.

See on see pilt, mida ma tahan, et te täna endaga kannaksite. Lennuk, mis tõuseb maast lahti.

Kui Jeesus rullis raamatu kokku, siis see ei tähendanud, et lugu sai otsa. See tähendas, et see osa loost on täidetud. Beni rullraamat siin maa peal rulliti kokku 13. juunil. Aga see ei olnud lõpp. See oli start. Tema „Con Chim Airlines” on nüüd tõusnud kõrgustesse, kuhu ükski Boeing ei ulatu. Ta lendab seal, kus ei ole pilvi, kus ei ole torme, kus ei ole haigust. Ta lendab Jumala igaveses valguses.

Teie, kes te täna leinate – Alan, Thao, Ryan ja kõik teised –, te olete nagu need inimesed sünagoogis, kes vaatavad Jeesusele otsa. Teie silmad on täis küsimusi. Aga Jeesus ei tulnud Naatsaretti ainult selleks, et lugeda ette vana teksti. Ta tuli selleks, et kuulutada „Issanda meelepärast aastat”. Ta tuli tooma rõõmusõnumit vaestele ja lohutust murtud südametele.

Beni elu oli see rõõmusõnum. Meenutage tema pakkumist anda ära kogu oma hoiupõrsas, et aidata onu Williamit. Ta ei teinud seda selleks, et teda kiidetaks. Ta tegi seda, sest tema süda oli häälestatud Jumala sagedusele. See on see „vaimu ja väe osutamine”, millest Paulus räägib. See ei olnud inimlik tarkus; see oli puhas, jumalik armastus, mis voolas läbi ühe 15-aastase poisi.

Ja see armastus voolab edasi. See elav vesi, mis voolab nüüd Cà Mau külas Vietnamis sellest kaevust, mis kannab Beni nime – see on märk sellest, et Beni rullraamat on endiselt lahti. Seda loetakse nüüd teiste inimeste eludes, kes saavad puhast vett ja lootust. See ongi see, kuidas pühakiri täitub meie kuuldes. Benjamin Đại Dương – „Suur Ookean” – ei ole enam piiratud ühe keha või ühe haigusega. Ta on osa Jumala armastuse ookeanist.

Ma räägin täna eriti teile, lapsed ja noored, kes te tundsite Beni. Teie, kes te võib-olla kardate või olete segaduses. Ben ei tahaks, et te elaksite hirmus. Tema moto oli: „Püüdmine on kõik, mis loeb.” Ärge kartke püüda. Ärge kartke unistada oma „lennufirmadest”, oma matemaatikaülesannetest, oma mängudest. Ben on teie kaitseingel, kes sosistab teile: „Püüdke edasi. Jumal hoiab teid.”

Ryan, kallis vend. Sa kaotasid oma parima sõbra, oma venna, kellega jagasid toitu ja mängisid toy-kitarridega. See tühjus sinu kõrval on suur. Aga mäleta, et Ben ei ole läinud kaugele. Ta on lihtsalt teises ruumis, Jumala ruumis, ja ta vaatab sinu peale selle sama laia naeratusega, mida me näeme tema piltidel. Sa elad nüüd ka tema eest. Iga kord, kui sa teed midagi head, iga kord, kui sa naerad, lendab Ben koos sinuga.

Me lõpetame täna vaikusega. See on see vaikus pärast seda, kui rullraamat on kokku rullitud. Aga see ei ole kurbuse vaikus. See on püha vaikus. See on vaikus, mis valmistab ette uut algust.

Mida me võtame täna kaasa?

Võtke kaasa üks väike mõte: Benjamin Vo rullraamat ei ole kadunud. See on hoiul Jumala arhiivis, ja selle sisu on kirjutatud teie südamesse.

Täna, kui te lähete koju, tehke üks väike asi. Leidke hetk, et vaadata taevasse. Kui näete lennukit või lindu, siis naeratage. See on Beni tervitus. Ja siis, tehke üks väike heategu – ilma kärata, ilma ootuseta, täpselt nii nagu Ben pakkus oma hoiupõrsast. Olge kellegi teise jaoks see „rõõmusõnum”, millest Jeesus täna rääkis.

Benjamin, kallis poeg, puhka rahus. Sinu lend on viinud sind koju. Meie aga hoiame sinu valgust siin maa peal, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus rullraamatud avatakse ja kus me näeme kõike selgesti, palgest palgesse.

Aamen.