Tavalise aja kahekümne esimese nädala kolmapäev

Vaadake korraks oma käsi.

Vaadake oma peopesi, oma sõrmi. Igal käel on oma muster, oma kuju, oma väikesed arvid või jooned, mida ei ole kellelgi teisel selles maailmas. Kui me kirjutame midagi oma käega – mitte arvutiklahvistikul trükkides, vaid päriselt pastaka või sulega paberile –, siis me jätame sinna midagi oma hinge puudutusest. See ei ole lihtsalt tekst; see on märk sellest, et mina olin siin. See oli minu käsi, mis seda tegi.

Tänases esimeses lugemises teeb püha Paulus midagi väga liigutavat. Ta dikteerib oma pikka kirja Tessaloonika kogudusele, aga täiesti lõpus võtab ta ise sulest kinni. Ta kirjutab: „See tervitus on minu, Pauluse käega. See on märk igas kirjas; nõnda kirjutan mina.” Paulus tahtis, et tema sõbrad teaksid: see ei ole võltsing. See ei ole lihtsalt pealiskaudne sõnum. See on kirjutatud tema enda käega, tema enda higi ja armastusega.

See käega kirjutatud märk – see oma käte töö ja puhtusejälg – on see niit, mida me täna pühakirjas jälgime. Sest psalm laulab meile täna samamoodi: „Sa sööd siis oma käte töö vaeva, sa oled õnnis ja sul käib käsi hästi.”

Aga siis astub evangeeliumis meie ette Jeesus, ja Tema sõnad on teravad nagu mõõk. Ta vaatab kirjatundjatele ja variseridele otsa ning ütleb: „Te sarninete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll ilusad, aga seest on täis surnuluid ja igasugust rüvedust.”

Mõelge sellele kontrastile.

Ühelt poolt on oma käega tehtud aus, alandlik, nähtamatu töö – puhta südame jälg paberil või elus. Teiselt poolt on lubjatud fassaad. Valgeks värvitud sein, mis näeb tänavalt vaadates täiuslik välja, aga mille taga puudub elu. Fassaad, mis püüab jätta muljet, et kõik on korras, ehkki sisemuses valitseb tühjus.

Jeesus ei kannata võltsingut. Ta ei otsi säravat fassaadi. Ta otsi seda, mis on päriselt kirjutatud inimese südamesse tema enda käega.

Ja täna, kui on möödunud umbes kaks kuud sellest 13. juuni päevast, mil armas Benjamin Vo lahkus sellest maailmast ja astus Jumala igavesse rahusse, seisame me siin ja mõtleme ühele poisile, kelles ei olnud tilkagi fassaadi. Ei mingit lubjatud seina. Benjamin oli poiss, kelle kogu elu, iga tema viimne kui mõte ja tegu, oli kirjutatud puhta ja ehtsa käega.

Kaks kuud…

Kaks kuud on aeg, mil maailm meie ümber püüab tihti tagasi pöörduda oma igapäevase rütmi juurde. Inimesed tänaval kõnnivad edasi, autod sõidavad, päike tõuseb ja loojub. Aga kodus… Alan ja Thao, teie jaoks ei ole aeg sama rütmiga. Ryan, sinu jaoks ei ole need kaks kuud kustutanud tõsiasja, et sinu venna tuba on vaikne. Tõde tuleb öelda otse ja kaunistamata enne, kui me saame leida elavat lohutust.

Tõde on see, et see tühjus on valus. Tõde on see, et lein ei ole sirge tee, kus iga päevaga hakkab järjest kergem. On hommikuid, mil valu ambušeerib teid enne, kui te jõuate silmadki avada. On hetki, mil te näete mõnda lennukit taevas, mõnda Boeing 737 triipu sinisel taustal, ja korraga pigistab see rinda nii kõvasti, et hinge on raske tõmmata.

Me ei tohi sellest valust kiiresti mööda tõtata. Me ei tohi katta seda valutaaka lubjatud fassaadiga, nagu teeksime nägu, et kõik on hästi. Jeesus ei palu meil teha nägu. Ta nuttis oma sõbra Laatsaruse haua juures. Ta teab, mida tähendab inimlik kurbus.

Aga vaadakem täna seda märkide pärandit, mille Ben oma käega meie südamesse jättis.

Benjamin oli poiss, kelle mõistus oli erakordselt terav. Kui me mõtleme sellele, kuidas ta neljandas klassis lahendas kaheksanda klassi matemaatikat või kuidas ta neljateistkümneaastaselt programmeeris ja ehitas oma rakendusi, siis me ei näe edevust. Ta ei teinud seda selleks, et saada kiitust või seista tänavanurgal nagu variserid. Ta tegi seda oma GitHubi repositooriumis – vaikselt, rida reaha haaval, oma käega koodi kirjutades. Iga koodirida, mille Ben arvutisse sisestas, oli nagu püha Pauluse käekiri kirja lõpus. See oli tema viis avastada maailma, tema puhas rõõm loogikast, struktuurist ja loomisest.

Beni mõistus oli kiire, aga tema süda oli veelgi suurem.

Mõelge sellele hetkele, kui viisteistküneaastane Ben sai teada oma onu Williami raskest haigusest, tema insultidest. Benjamin ei teinud suuri sõnu. Ta ei püstitanud endale mälestussammast. Ta läks oma ema ja isa juurde ning ütles lihtsalt ja siiralt, et ta on valmis loovutama kogu oma hoiupõrsa säästud, et onu aidata. Ta ei lõhkunud seda põrsast, ta ei puistanud münte lauale laiali, sest lõpuks ei olnud seda raha vaja. Aga see pakkumine… See lihtne, unikaalne pakkumine! See ei olnud teatrietendus. See oli poiss, kes tahtis oma käega anda ära kõik, mis tal oli, et leevendada teise valu. See oli südame liigutus ilma silmakirjalikkuseta.

See on see, mida Jeesus nimetab tõeliseks puhtuseks. Väljastpoolt ei vajanud Ben mingit sära, sest tema sees oli puhas valgus.

Ja kas te meenutate, kuidas ta naeratas ja giggless – rahulikult ja poisiomase rõõmuga –, kui ta rääkis oma unistusest luua oma lennufirma, mille nimeks saaks „Con Chim Airlines”? See unistus lindudest ja lennukitest, sellest puhtast taevast… See ei olnud äriplaan edu saavutamiseks; see oli vaba hinge hõige. Hing, mis armastas lennata kõrgustes, puhtas õhus, kaugele kõigest sellest, mis on võlts ja raske.

Kuid siin, selles pühakirja valguses, peame me puudutama ka ühte väga vaikset ja valusat kivi, mida paljud leinavad vanemad kannavad oma südames. On öid, mil lein muutub süüdistajaks. On hetki, mil süda küsib pimeduses: „Kas ma oleksin saanud midagi teha? Kas ma jätsin midagi märkamata? Kas me oleksime saanud teda päästa?”

Kuulake täna väga hoolega evangeeliumi ja Kristuse häält.

Kui Jeesuselt küsiti pimedana sündinud mehe kohta: „Rabi, kes on patustanud, kas tema ise või tema vanemad?”, vastas Jeesus täie selgusega: „Ei ole patustanud tema ega tema vanemad.”

Alan ja Thao… Ma räägin täna teiega otse, pastorina ja vennana usus. Haigus ei ole kunagi karistus. See ei ole kellegi süü. See ei tulnud ühestki asjast, mida te tesite või tegemata jätsite. Te ei jätnud midagi märkamata. Teie armastus Beni vastu oli täielik, piiritu ja täiuslik. Te olite tema jaoks parim isa ja parim ema. Te ei kanna mingit süüd, ja Jumal ei süüdista teid kunagi. Haigus on selle langeva maailma juhuslik vari, aga teie armastus oli elav valgus. Tõstke see raske kivi oma südamelt ära. Te olete vabad leinama puhta südamega, ilma eneseheitlusteta, sest Ben teab teie armastust ja vaatab teie peale taevast täieliku tänulikkuse ja õrnusega.

Nüüd tuleb see pööre. See valgus, mis murrab sisse meie kurbuse tuppa.

Püha Paulus kirjutab täna Tessalooniklastele need erakordsed sõnad: „Aga rahu Issand ise andku teile rahu alati ja igal viisil!”

Pange tähele seda lauset: *alati ja igal viisil*.

See ei tähenda rahu ainult siis, kui kõik on hästi. See tähendab rahu ka siis, kui silmad on täis pisaraid. See tähendab rahu keset vaikset tuba, kui vaatate Beni koodiridasid või tema fotosid. See tähendab rahu, mis ei tule sellest, et me mõistame kõiki vastuseid, vaid sellest, et me teame, kelle käes on meie elu.

Benjamin Vo ei ole kadunud tühjusse. Ta on läbinud kõik oma maapealsed katsed. Tema käejälg on nüüd vajutatud igavikku. Ta on koos noore püha Carlo Acutisega – kahe poisi, kahe 15-aastase hingega, kes mõlemad armastasid tehnoloogiat, arvuteid, maailma avastamist ja kellel oli puhas, sügav süda. Nad seisavad nüüd koos taevasel pidusöögil, kus pole enam haiglast hingeldust, pole enam valusid ega väsimust.

Sõna otseses mõttes on Ben oma võitluse lõpetanud. Ja tema armastus töötab siin maailmas edasi.

See puhas vesi, mis voolab nüüd Cà Mau külas Vietnamis sellest kaevust – Giếng Gioan Baotixita –, mis on pühendatud Benjamin Vole… Mõelge sellele! Poiss, kes tahtis oma hoiupõrsa anda onu aitamiseks, annab nüüd oma nime kaudu puhast ja elavat vett inimestele, kellel polnud midagi. See ei ole fassaad. See ei ole lubjatud mälestussammas, millest Jeesus evangeeliumis räägib. See on elav armastuse allikas. See on puhta käega kirjutatud tegu, mis voolab edasi ka siis, kui me teda enam silmaga ei näe.

Ma räägin täna teile, kes te kuulate seda teenistust eemalt. Võib-olla istute te kuskil üksinda keset ööd, kandes omaenda rasket risti, omaenda haigust või kaotust. Võib-olla on teie peres laps, kes kannatab. Teadke, et te ei ole unustatud. Jumal ei vaata teie peale eemalt. Ta näeb teie käte tööd, Ta näeb teie vaikseid pisaraid. Kristus astub teie tuppa ja ütleb: „Rahu Issand ise andku teile rahu alati ja igal viisil.”

Ryan, armas vend… Sinu ja Beni vahel oli see vaikne, vankumatu side. Need rahuliku lähedustundega pildid, kus te seisate kõrvuti, mütsid peas ja soojus silmis. See side ei ole katkenud. Benjamin on sinu kaitseingel. Kui sa õpid, kui sa mängid, kui sa vaatad taevasse – mäleta tema sõnu ja tema vaimu: „Püüdmine on kõik, mis loeb.” Sa ei pea kandma oma venna koormat, sa pead lihtsalt elama, armastama ja püüdma, teades, et Ben naeratab sulle taevast ja kõnnib sinuga igal sammul kaasas.

Mida me võtame täna sellest pühakirjast endaga uksest välja kaasa?

Pauluse kirja lõpp tuletab meile meelde, et me peame jätma oma eluga ehtsa jälje. Mitte lubjatud fassaadi, mitte uhkeldamist ega tühje sõnu. Vaid midagi, mis on tehtud meie enda käega ja puhta südamega.

Täna, kui te lähete koju või kui te istute oma töölaua taha, tehke üks väike asi oma käega.

Kirjutage kellelegi lühike, soe sõnum paberile. Või tehke üks nähtamatu heategu – pühkige kelleltki koorem, pange käsi teise õlale, pakkuge oma vaikset tuge, nii nagu Ben pakkus oma hoiupõrsast. Tehke seda ilma kärata, ilma et keegi peaks teid kiitma.

Jätkem täna maailma üks väike, ehtne armastuse jälg. Nõnda kirjutame me oma elu raamatut puhta käega, Kristuse valguses.

Ja kui te vaatate täna taevasse ja näete mõnda lennukit kõrgel pilvede vahel lendas, siis naeratage vaikselt. Mõelge „Con Chim Airlines’ile”. Mõelge poiss Benjaminile, kes on jõudnud oma kõige kaunimale lennule, kus taevas on alati selge ja kus Jumala rahu valitseb igavesti.

Benjamin Vo, puhka rahus Jumala käte vahel. Me hoiame sinu mälestust puhast ja elavat, kuni me kohtume seal, kus pisaraid enam ei ole.

Aamen.