Seitsmekümne teise tavalise nädala laupäev

Me teame seda vaikust, mis jääb tuppa siis, kui viimane kingapaar on lükatud esikus nurgakohale ja uks enam ei kima. Istuge hetkeks ja mõelge sellele. Mõelge ühele pisikesele, lihtsale pildile: poiss, kes istub koduse laua taga, nina sügavas loogikas ja arvutikoodis, luues oma väikeseid mänge, või vaatab silmad sädeledes taevasse, unistades lennufirmast, mida ta kergelt naeratades kutsus „Con Chim Airlinesiks“. Selles poisis, Benjamin Vos, oli see haruldane sära – terav, analüütiline mõistus, mis haaras matemaatika ja tehnoloogia sügavusi juba ammu enne oma ea kaaslasi, ja samas see pehme, hella ja ülevoolav süda. Kolm kuud on möödunud ajast, mil tema elulend astus igavikku, ja siin me täna oleme, vaadates omaenda südame lennurajale, mis näeb välja nii tühi ja vaikne. Küsimused, mis öösel paitavad patja või teevad meele raskeks, ei küsi luba; nad lihtsalt tulevad.

Tänane esimene lugemine püha Pauluse kirjast galaatlastele viib meid aga hoopis teise reaalsusesse, otse vaimse vabaduse ja lapsendamise lävele. Paulus kirjutab: „Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses.“ Kujutage ette seda üleminekut, millest apostel räägib. Enne usku olime me otsekui valve all, rangete seaduste ja piirangute käes. Aga nüüd, ütleb Paulus, on vana kord möödas; me oleme endale „riietanud Kristuse“. See ei ole kauge teoloogiline mõiste. See on tõotus, et ükski inimene ei ole siin ilmas juhuslikult. Benjamin elas oma viisteist aastat täpselt selles valguses – ta oli poiss, kes ei kartnud proovida, kes andis spordiväljakul ja eluteel alati oma parima, uskudes, et püüdmine on see, mis loeb. Ta vaatas maailma uudishimulikult, uurides lennukeid, reisides koos oma perega – oma „täiusliku neljaga“, emme, issi ja noorema venna Ryaniga – üle maailma, alates kaugetest suurlinnadest kuni palverännakute pühade paikadeni.

Ma tahan rääkida teile nüüd millestki väga õrnas kohas. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad oma südames rasket ja vaikset koormat. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja mõtted keerlevad küsimuste ümber: „Kas kuskil jäi midagi tegemata? Kas ma oleksin saanud midagi muuta?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see pikk ja raske teekond, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus ega mis tahes möödalaskmine. Elus on asju, mis on väljaspool kõiki inimlikke piire ja kontrolli, ja ükski valvsus ei oleks saanud seda ära hoida. Jumal ei süüdista teid ja Benjamin ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta jagas igapäevast leiba, lugusid ja soojust. Tõstke see kivi oma õlgadelt maha. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te pole kunagi pidanud kandma. Te olite ja olete maailma parimad vanemad.

Vaadake nüüd evangeeliumi. See on lühike, peaaegu ootamatu pilt rahvahulgast. Naine hüüab keset Jeesuse jutlust: „Õnnis on emakas, mis sinu on kandnud, ja rinnad, mida sa oled imenud!“ See on emalik igatsus, see on valu ja armastuse keel, mis kiidab seda, kes on sünnitanud ja kasvatanud. Ja kuidas vastab Jeesus? Ta ei eita armastust, vaid avab selle ukse veel laiemalt: „Pigemini on õndsad need, kes kuulevad Jumala sõna ja peavad seda.“

See ongi see pöördepunkt. Jeesus viib meid kaugemale pelgalt lihast ja verest – mitte et maapealsed sidemed kaotaksid oma väärtust, vaid et nad saavad igavese pitseri. Mõelge Benile. Mäletate seda lugu, kui ta – vaid viieteistaastasena, täiesti omal algatusel – ütles oma vanematele, et on valmis andma oma kogu hoiupõrsa sisu oma onu Williami abistamiseks, kes oli haigestunud? Ta ei lõhkunud seda, ta ei teinud sellest suurt vaatemängu; ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli nii lai, et sinna mahtus kogu pere valu ja mure. Ta tahtis aidata, ta tahtis kanda. Ja see pakkumine, see puhas ohver, elab edasi Taeva silmis.

Ryan, minu armas poiss, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Ma tean, mis tähendab vaadata tühja kohta enda kõrval, meenutada ühiseid hetki ja neid reise, kus te olite koos. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu südames, sinu naeratuses ja su headuses. Hoia kinni nendest mälestustest, sest need on päris ja need on igavesed.

Jumala arm ei lõpe hauaga. See ulatub sinna, kus Ben on nüüd – poiss, kes armastas lennukeid, kelle keset koduseid lugusid ja koodiridu oli alati soojus. Ja kui me mõtleme kõigile neile, kes praegu kannatavad, teistele lastele ja peredele, kes kannavad rasket risti, siis me teame, et Jumal on nendega. Ta ei jäta kedagi maha.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, lihtsa asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja tuba tundub liiga vaikne, ärge tõrjutke seda eemale. Öelge vaikselt: „Issand, sa tead.“ Ja tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, puhta armastuse mälestuseks. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.