26. nädala laupäev tavalisel ajal

Me tunneme kõik seda vaikust, mis jääb järele, kui üks elav ja särav hing on lennanud meist kaugemale, kui meie silmad ulatuvad. Mõelge hetkeks ühele pildile: Ben, istumas oma isa kõrval, vaatamas lennujaama terminali aknast välja, jälgides Boeing 737 tõusmist taeva poole. Selles pilgus oli midagi enamat kui lihtsalt huvi lennukite vastu. Selles oli kutsumus, uudishimu, unistus – see oli poiss, kes vaatas horisonti ja nägi seal mitte piire, vaid võimalusi. Täna, kolm kuud pärast tema lahkumist, seisame me siin ja vaatame omaenda elude horisonti, mis tundub äkki nii vaikne ja tühi. Kust leida jõudu, kui süda on väsinud ja küsimusi on rohkem kui vastuseid?

Tänane esimene lugemine Iiobi raamatust viib meid otse inimliku valu tuuma. Iiob on kaotanud kõik – oma karja, oma lapsed, oma tervise. Ta istub tuha sees ja hüüab Jumala poole. Kuid pange tähele, mis juhtub siis, kui Jumal talle vastab. Jumal ei anna Iiobile loogilist seletust tema kannatustele. Ta ei ütle: „See juhtus seepärast, et…“. Selle asemel avab Ta Iiobile oma loodu suuruse ja müsteeriumi. Iiob vastab: „Ma olen kõnelnud asjadest, millest ma aru ei saa, asjadest, mis on mulle liiga imelised ja mida ma ei tunne.“ See on hetk, mil inimene lakkab nõudmast vastuseid ja hakkab usaldama Teda, kes hoiab kogu universumit oma kätes. Iiob ütleb: „Ma olin kuulnud sinust kõrvaga, aga nüüd on mu silm sind näinud.“ See on see pöördepunkt. Valu, mis alguses pimestab, võib lõpuks – kui me lubame sellel end Jumala poole pöörata – avada meie silmad nägema midagi, mida me varem ei märganud: Jumala kohalolu keset varemeid.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas vaikset, rasket kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused kerkivad üles: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See teekond, see haigus, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus ega midagi, mida te tegemata jätsite. Haigus on osa sellest murtud maailmast, mis tabab vahel kedagi ilma ühegi inimliku põhjuseta. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis läbi maailma, kellega ta jagas lennujaamades neid erilisi hetki. Võtke see süü oma õlgadelt maha. Jumal vabastab teid sellest. Te ei teinud midagi valesti; te olite ja olete maailma parimad vanemad.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus rõõmustab Pühas Vaimus ja ütleb: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa oled selle peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele.“ Jeesus räägib siin südamest, mis on puhas ja alandlik – täpselt nagu Benil. Mäletate seda lugu, kui Ben, vaevalt viieteistkümneaastane, pakkus oma sääste, et aidata oma onu Williamit, kes seisis silmitsi raske tervisehädaga? Ta ei teinud sellest suurt vaatemängu, ta ei purustanud oma hoiupõrsast – ta lihtsalt pakkus. See oli tema olemus: poiss, kelle süda oli juba täis armastust teiste vastu. See oli armastus, mida te olete tema sisse kasvatanud. Ja see armastus ei kao kuhugi. Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata ühiseid mälestusi, mäletada neid hetki, kui Ben hoidis sind oma kätel. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu lahkuses, sinu naeratuses, sinu elus.

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Õndsad on silmad, mis näevad, mida teie näete.“ Mida nad nägid? Nad nägid Issandat, kes on võitnud surma. Nad nägid kuningriiki, mis ei ole siit maailmast. Ben näeb seda praegu. Ta on seal, kus lennud ei vaja enam maandumisrada, kus ei ole enam valu ega ootamist. Ta on Taevasel Banketil, kus ta naeratab oma hella, siira naeratusega, mida me kõik nii hästi mäletame. See on koht, kuhu me kõik oleme teel. See on koht, kus me kohtume taas. Ärge kartke küsida Jumalalt „miks“. Iiob küsis. Jeesus küsis ristil. See ei ole usu puudumine; see on ausus Jumala ees. Jumal ei taha, et te teeskleksite, et kõik on hästi. Ta tahab, et te tuleksite Tema juurde oma murtud südamega, täpselt nii, nagu te olete.

Meile meeldib mõelda, et Jeesus on kuningas, kes valitseb pilvedes. Aga Ta on see, kes nuttis Laatsaruse haual. Ta on see, kes hoiab Beni praegu oma süles. Ta teab, mida tähendab kaotada, ja Ta teab, mida tähendab üles tõusta. Tema nimi on kõrgem kui ükski teine nimi, sest Ta on võitnud surma mitte jõuga, vaid armastusega. Ben elab nüüd seal, kus lennud ei lõpe kunagi. Ta on seal, kus ei ole enam valu, ei ole enam haigust, ei ole enam küsimusi, vaid ainult rahu. See on see koht, kuhu me kõik oleme teel. See on see koht, kus me kohtume taas.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa, öelge lihtsalt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma südame.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, just nii, nagu Ben oleks teinud. See on tema tõeline pärand, mis voolab edasi maailma, tuues valgust sinna, kus on pimedus. See on nagu see kaev, mille te olete lasknud rajada – vesi voolab, elu jätkub, ja Beni nimi on seotud eluga, mitte surmaga. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Jumal hoiab teid oma peopesal täna, homme ja igavesti. Aamen.