Kõigi pühakute püha

Me kõik teame seda pilti: kui me vaatame öösel tähistaevast, näeme me valgust, mis on reisinud miljoneid aastaid, et meieni jõuda. See valgus on vana, kuid ometi jõuab see meie silmadesse just nüüd, just sel hetkel, kui me seda kõige rohkem vajame. Täna, Kõigi pühakute pühal, seisame me ühe sellise suure valguse ees. Me ei vaata enam ainult maa peale, vaid tõstame pilgu üles, sinna, kus „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist rahvastest ja suguharudest ja keeltest“ seisab Jumala trooni ees. Nad kannavad valgeid rüüsid. Nad hoiavad palmioksi. Nad ei ole enam võõrad, nad on kodus.

Benjamin Vo oli poiss, kellel oli eriline anne näha maailma justkui läbi lennuki akna – ta vaatas kaugemale, ta otsis horisonti. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul ei kogunud mitte ainult lennumiile, vaid hetki, mis olid täis säravat uudishimu. Mäletate seda üht pilti: Ben seisab koos oma ema ja noorema venna Ryaniga, ümbritsetuna imeliselt säravatest vitraažakendest. Tema ema hoiab oma poegi nii tihedalt, nii hoidvalt, ja Ben naeratab – see on see helge, breketitega naeratus, mis peegeldab valgust, mis langeb läbi värviliste klaaside. See valgus, mis seal aknast sisse voolas, ei olnud lihtsalt päike. See oli Jumala armu peegeldus. Ben oli selles valguses kodus. Ta oli poiss, kes oskas olla lihtsalt olemas, rahulikult ja rõõmsalt, isegi kui ta oli väsinud või kui maailm oli keeruline.

Kuid täna peame me rääkima tõtt, enne kui saame rääkida lootusest. Me peame rääkima sellest, mis on päris. Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest. Te olete olnud kohal igal sammul, igas hingetõmbes. See, et te olete endiselt siin, on teie armastuse suurim tõestus.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus läheb mäele. Ta istub maha. Ta ei räägi seadustest, Ta ei räägi nõudmistest. Ta räägib õnnistustest. „Õndsad on kurvad, sest neid trööstitakse.“ See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse: Jumal ei ütle, et lein on vale. Ta ütleb, et lein on koht, kus Tema lohutus elab. Ta ei ütle, et me peaksime olema tugevad ja tuimad. Ta ütleb, et õndsad on need, kes tunnevad valu, sest nende pisarad saavad olema pühitsetud. Jeesus istub teiega koos teie leinas. Ta ei ole kaugel, Ta ei ole kuskil kauges taevas. Ta on siinsamas, teie laua taga, teie vaikuses, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid.

Benjamin oli poiss, kes oskas anda. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kui too oli raskelt haige? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis andma kõik, mis tal oli. See on see „puhas süda“, millest Jeesus räägib – süda, mis ei hoia kinni, vaid avaneb. See Beni armastus ei ole kadunud. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. Iga lonks vett, mida keegi sealt joob, on Beni armastuse vili. Ta elab edasi nendes tegudes, mida teete tema nimele, vaikuses ja saladuses. See on see, kuidas ta endiselt elab, endiselt annab, endiselt hoolib.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos muusikat tegite või unistusi pidasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda. Ära karda elada, ära karda unistada. Ben tahaks, et sa lendaksid kõrgele, just nagu tema oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes. Sinu elu on tema elu jätk. Sinu rõõm on tema rõõm. Sinu headus on see, kuidas ta endiselt maailma muudab.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Johannes kirjutab: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, mis me meist saab.“ See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.