XXIX nädala teisipäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda tunnet, kui ootame kedagi, kes on meile lõpmatult kallis. See ei ole lihtsalt ootamine, kus me lihtsalt vaatame kella; see on ootus, mis hoiab meie südant ärkvel. See on ootus, mis sunnib meid korrastama oma kodu, süütama tuled ja hoidma uksed paokil, et kui see keegi – see kauaoodatud külaline – lõpuks kohale jõuab, ei jääks ta ukse taha. Evangeeliumis räägib Jeesus just sellisest valvsusest: „Olge nagu sulased, kes ootavad oma isandat pulmadest tulevat.“

Kujutage ette seda stseeni. Maja on vaikne, kuid täis ootuse pinget. Lambid on süüdatud. Sulased ei ole väsinud, vaid nad on valmis. Ja kui isand tuleb, juhtub midagi, mis pöörab kogu maailma loogika pea peale: „Ta vöötab oma puusad, laseb nad lauda istuma ja tuleb ning teenib neid.“ See on Jumala armastuse uskumatu saladus. Ta ei oota, et meie Teda teeniksime; Ta on see, kes tuleb ja teenib meid oma rahuga, oma kohaloluga, oma igavese hoolitsusega.

Efeslastele kirjutatud kirjas tuletab apostel Paulus meile meelde, et me ei ole enam „võõrad ja majalised“, vaid Jumala koja liikmed. Meid on ehitatud Kristuse kui nurgakivi peale. See on see kindel alus, millel seisab meie elu, isegi kui tormid möllavad ja maa meie jalge all värisema kipub. See on see vundament, mis hoiab koos Beni, meie armsa Benjamin Vo, ja meid kõiki, kes me siin täna Tema valguses oleme.

Benjamin oli poiss, kelle uudishimu oli sama piiritu kui taevas ise. Ta oli poiss, kes vaatas maailma ja nägi selles mitte ainult tehnilisi võimalusi, vaid imet. Mõelge ühele pildile tema elust: Benjamin, seistes oma isa kõrval, jälgimas lennukeid, ehk unistamas sellest, kuidas tema enda loodud „Con Chim Airlines“ kord lendab. Ta ei olnud lihtsalt poiss, kes armastas lennundust; ta oli poiss, kes armastas elu. Ta oli poiss, kes kandis endas seda erilist sära, mis teeb inimese südame elavaks. See sära ei olnud kaduv. See sära oli märk sellest, et ta kuulus Jumalale.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas igatsust, mis on sageli teravam kui ükski sõna. Ma tean, et kui te vaatate oma kodu, kui te näete neid tühje kohti, kus Beni naeratus ja tema tarkus kunagi elasid, tunnete te valu, mida on raske kanda. Ma tahan, et te kuuleksite täna ühte tõde: Jumal ei ole teid hüljanud. See rist, mida te kannate, ei ole märk sellest, et olete midagi valesti teinud. See ei ole karistus. See on osa sellest suurest ja mõistetamatust saladusest, mida me kutsume eluks. Ja selles saladuses on Jumal teiega. Ta on teiega öösel, kui pisarad tulevad. Ta on teiega päeval, kui te püüate edasi elada. Ja Benjamin – poiss, kes teid nii lõputult armastas – on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus ütleb: „Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas.“ Mida tähendab valvata? See ei tähenda muretsemist. See tähendab usaldamist. See tähendab seda, et me elame iga päev nii, nagu oleksime valmis kohtuma Jumalaga. Benjamin elas nii. Ta oli poiss, kes oli valmis andma. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud „valvama“ – ta oli valmis andma kõik, mis tal oli, et aidata teist. Ta oli juba elanud evangeeliumi vaimus.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et robotics-klass ja kõik need ühised unistused tunduvad nüüd teistsugused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu kõrval, kui sa vaatad taevasse ja näed lennukit, mis lendab kõrgemal, kui ükski inimene suudab ehitada. Ta on sinu vend igavesti.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes tõusis surnuist ja istub nüüd Isa paremal käel, on see, kes hoiab Beni ja hoiab ka teid. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui te tunnete, et lein muutub liiga raskeks, siis ärge proovige seda üksi kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Beni mälestuseks. See võib olla väike asi, nagu naeratus kellelegi, kes tundub kurb, või väike heategu. See on viis, kuidas Beni armastus jääb maailma elama. See on viis, kuidas te ehitate silda maa ja taeva vahele. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.