Teisipäev kaheksateistkümnendal nädalal tavalisel ajal

Me kõik teame seda vaikust, mis tekib tuppa, kui üks armas ja tuttav rutiin on katkenud. Mõelge ühele pildile: Ben, istumas oma isa kõrval, süvenenud sellesse vaiksesse, pühendunud rituaali, mida nad kutsusid „lennukite vaatlemiseks“. Selles poisis oli midagi nii erilist – see terav, analüütiline mõistus, mis uuris maailma tehnoloogiat ja pilvepiiri koodiridu, ja samas see lõpmatu, pehme headus, mis pani teda unistama oma lennufirmast, „Con Chim Airlinesist“. Ta rääkis sellest naeratades, giggeldades, justkui oleks maailm üks suur, avastamist ootav ime. Täna, neli kuud pärast seda, kui tema enda elulend jõudis oma vaikse maandumiseni igavikus, seisame me siin ja vaatame omaenda südame horisonti. See tundub äkki nii vaikne, nii tühi, ja küsimused, mis meid öösiti saadavad, tunduvad vahel raskemad kui ükski koodirida, mida Ben kunagi kirjutas. Me otsime vastuseid, me otsime märke, me otsime rahu, mis tundub olevat meist nii kaugel.

Tänane esimene lugemine viib meid apostel Pauluse kirja galaatlastele, kus ta kõneleb vabadusest. Paulus kirjutab: „Sest vabaduseks on Kristus meid vabastanud; püsige siis kindlad ja ärge laske endid taas panna orjaikkesse.“ Ta hoiatab meid selle eest, et me ei otsiks õigustust välistest reeglitest, vaid usust, mis toimib armastuses. See on meie tänane ankur. Benjamin elas oma viisteist aastat selle vabaduse varjus. Ta ei olnud poiss, kes oleks end sidunud hirmuga. Ta oli poiss, kes uskus, et püüdmine on see, mis loeb, olgu siis spordiväljakul või eluteel. Ta ei kartnud proovida, ta ei kartnud eksida – ta oli poiss, kes kandis endas seda sisemist vabadust, mis ei sõltu ühestki välimisest tingimusest, vaid ainult armastusest.

Ma tahan rääkida teile nüüd millestki väga õrnas kohas, ilma ühegi kiirustamiseta. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad oma südames rasket, vaikset ja vahel piinavat kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja mõtted keerlevad küsimuste ümber: „Kas kuskil jäi midagi tegemata? Kas ma oleksin saanud midagi muuta või ära hoida?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see pikk ja raske teekond, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus, ei mingi möödalaskmine ega mis tahes asi, mida te jätsite tegemata. Haigus ja raskused selles murtud maailmas ei tule kunagi selleks, et kedagi karistada, ega tulene sellest, et keegi oleks teinud midagi valesti. On haigusi ja torme, mis tulevad täielikult väljaspool kõiki inimlikke piire ja kontrolli – ükski valvsus maailmas ei oleks saanud seda ära hoida. Tõstke see kivi oma õlgadelt maha. Jumal ei süüdista teid ja Benjamin ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta jagas igapäevast leiba, lugusid ja soojust. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te pole kunagi pidanud kandma. Te olite ja olete maailma parimad vanemad.

Vaadake nüüd evangeeliumi. Jeesus on kutsutud variseri juurde sööma. Variser on üllatunud, et Jeesus ei järgi ettenähtud pesemist enne sööki. Ja Jeesus vastab talle teravalt: „Oh te variserid! Te puhastate küll karika ja vaagna väljastpoolt, aga seestpoolt olete te täis röövimist ja kurjust.“ See on karm sõna, kuid selle taga on kutse tõe juurde. Jeesus ütleb: „Did not the maker of the outside also make the inside?“ See on meie pöördepunkt. Jumal, kes lõi Beni – tema särava mõistuse, tema lennukitega seotud unistused, tema naeratuse – on sama Jumal, kes tunneb ka teie südame sügavust, teie valu, teie varjatud pisaraid. Ta ei vaata ainult välist; Ta näeb teie sisemist armastust.

See „sisemine“ on koht, kus Ben elab edasi. Mäletate seda lugu, kui ta – vaid viieteistaastasena, täiesti omal algatusel – ütles oma vanematele, et on valmis andma oma kogu hoiupõrsa sisu oma onu Williami abistamiseks, kes oli haigestunud? Ta ei lõhkunud seda, ta ei teinud sellest suurt vaatemängu; ta lihtsalt pakkus. See poiss, kes tahtis anda kõik, mis tal oli, et aidata teist – see on see „puhas sisemus“, millest Jeesus räägib. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis, kes kandis endas Taeva riigi vabadust: puhtust, hoolimist ja soovi kanda teiste koormat. See pakkumine ei olnud tühi žest; see oli märk tema hingest, mis oli juba lähedal Jumalale.

Ryan, minu armas poiss, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Ma tean, mis tähendab vaadata tühja kohta enda kõrval, meenutada neid hetki, kui te olite koos, unistades lennukitest, tulevikust või jagades neid vaikseid koduseid õhtuid. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu südames, sinu naeratuses ja su headuses. Hoia kinni nendest mälestustest, sest need on päris ja need on igavesed. Sa oled tema vend ja see side on katkematu.

Me ei saa alati aru, miks mõned elud on nii lühikesed, miks mõned tähed kustuvad enne, kui nad on oma täies hiilguses säranud. Aga me teame, et Jumal on „hoolas oma lepingus“. See tähendab, et Ta ei unusta. Ta ei unusta Beni, Ta ei unusta teid. Ta hoiab kõike, mis on ilus, kõik, mis on puhas, kõik, mis on tõeline. See „Con Chim Airlines“ – see unistus lendamisest – on nüüd leidnud oma kodu seal, kus tuul ei vaibu kunagi ja kus Ben on vaba igast valust.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, lihtsa asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja tuba tundub liiga vaikne, ärge tõrjutke seda eemale. Öelge vaikselt: „Issand, Sa oled tugevam kui surm. Ma usaldan Sulle oma poja.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, puhta armastuse mälestuseks. See hoiab tema vaimu elus ja toob valgust sinna, kus on pimedus. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.