Kolmekümne teise nädala laupäev tavalisel ajal

Kujutage ette üht vana, tolmuse klaasiga lennujaama terminali akent. See on koht, kus inimesed ootavad. Mõned ootavad saabumist, teised väljumist, paljud aga seisavad lihtsalt seal, vaadates taevasse, kus lennukid ilmuvad ja kaovad, justkui kirjutades oma jälgi nähtamatu tindiga pilvedesse. Benjamin Vo oli poiss, kes oskas seda vaadata mitte kui lihtsalt tehnilist protsessi, vaid kui kutset. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul ehitas oma unistuste lennufirma – „Con Chim Airlinesi“ – ja kelle jaoks iga koodirida, iga matemaatiline võrrand ja iga lennukimudel oli viis mõista maailma sügavamat korda. Ta oli poiss, kes oma uudishimuga avas aknaid sinna, kuhu teised vaatasid vaid põgusalt. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma olen valmis, ma armastan teid.“

Kuid täna, kui me loeme püha Johannese kolmandat kirja, seisame me millegi palju nõudlikuma ees. „Armas, sa teed ustavalt seda, mida sa teed vendade heaks, ja seda võõraste heaks,“ kirjutab apostel. See on kutse olla „tõe kaastöölised“. See ei ole lihtsalt viisakas žest; see on viis, kuidas me oma eluga tunnistame sellest, keda me armastame. See on kutse toetada neid, kes on teel, et nad võiksid jätkata oma rännakut. Benjamin oli just selline rändur. Ta oli poiss, kes ei vaadanud maailma vaid oma huvide prisma läbi, vaid kelle süda oli avatud teiste vajadustele. Mõelge sellele ühele vaiksele, puhtale hetkele tema elust: kui tema onu William oli rängalt haige, tuli viieteistaastane Benjamin vanemate juurde ja soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu – kõik, mis tal oli kogutud, iga viimse sendi –, et aidata. Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, sest abi oli olemas. Kuid see žest ise... poiss, kes oli valmis andma ära kõik, mis tal oli, sest keegi teine vajas seda. See ongi see „tõe kaastöölise“ olemus. See on armastus, mis ei hoia midagi endale.

Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba viis kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus räägib täna väga tõsistest asjadest. Ta räägib lesknaisest, kes ei väsi palumast. Ta räägib vajadusest „palvetada alati ilma väsimata“. See tundub peaaegu võimatu, kas pole? Kuidas palvetada, kui süda on murtud? Kuidas palvetada, kui vastus näib viibivat? Jeesus ütleb: „Kas siis Jumal ei peaks muretsema õiguse oma äravalituile, kes teda hüüavad ööd ja päevad?“ See on hinge hingeõhk. See ei ole palve, mis nõuab tulemusi, vaid palve, mis hoiab meid ühenduses Issandaga, kes on meie ainus tõeline pelgupaik. See lesknaine ei olnud tüütu mitte oma karjumise pärast, vaid oma usalduse pärast. Ta teadis, et õiglus on Jumala kätes. Benjamin, kes oli nii tark, nii analüütiline, kes mõistis pilvetehnoloogiat ja keerulisi süsteeme, oli oma südames sügavalt usaldav. Ta oli see poiss, kes tahtis anda oma hoiupõrsa sisu, et aidata teisi. Ta oli see poiss, kes naeratas isegi siis, kui ta proovis vürtsikat toitu ja silmad läksid märjaks – ta naeris, sest ta teadis, et ta on koos oma perega. See ongi see usaldus, mida Jeesus meilt ootab.

Ja see armastus voolab ikka veel. See ei jäänud pidama tema lahkumisega. See elab edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus Vietnamis, kus vesi kosutab neid, kes seda vajavad – vaikuses, ilma suure kisa ja kärata, täpselt nii, nagu evangeelium meid õpetab andma. Need on vaiksed teod, tehtud armastusest, mis ei tunne piire. Ben elab edasi igas sõõmus elavas vees, igas heas sõnas, igas vaikses palves, mida isa Alan ja ema Thao kannavad oma rinnas. See on viis, kuidas tema „Con Chim Airlines“ – see unistus vabadusest ja lennust – on leidnud oma tõelise sihtkoha: Jumala südame.

Ryan, minu kallis poiss, kas sa kuuled? Sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea seda: side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Sinu vend on nüüd seal, kus ühelgi lennul ei ole enam piire ja kus ta vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma peopesal ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.