Kolmapäev, 29. nädal tavalisel ajal

Me kõik teame, mis tunne on oodata kedagi, kes on meile lõpmatult kallis. See ei ole lihtsalt ootamine, kus me vaatame kella; see on ootus, mis hoiab meie südant ärkvel. See on ootus, mis sunnib meid korrastama oma kodu, süütama tuled ja hoidma uksed paokil, et kui see keegi – see kauaoodatud külaline – lõpuks kohale jõuab, ei jääks ta ukse taha. Evangeeliumis räägib Jeesus just sellisest valvsusest: „Olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva.“

Kujutage ette seda stseeni. Maja on vaikne, kuid täis ootuse pinget. Lambid on süüdatud. Sulased ei ole väsinud, vaid nad on valmis. Ja kui isand tuleb, juhtub midagi, mis pöörab kogu maailma loogika pea peale: „Ta vöötab oma puusad, laseb nad lauda istuma ja tuleb ning teenib neid.“ See on Jumala armastuse uskumatu saladus. Ta ei oota, et meie Teda teeniksime; Ta on see, kes tuleb ja teenib meid oma rahuga, oma kohaloluga, oma igavese hoolitsusega. See on see „saladus“, millest Paulus efeslastele kirjutab – et me oleme Kristuses kaaspärijad ja ühe ihu liikmed. See on see kindel alus, millel seisab meie elu, isegi kui tormid möllavad ja maa meie jalge all värisema kipub.

Benjamin Vo oli poiss, kelle uudishimu oli sama piiritu kui taevas ise. Mõelge ühele pildile tema elust: Ben, istumas oma isa kõrval, süvenenud lennukite jälgimisse. Ta ei vaadanud lennukeid kui lihtsalt metalli ja kütust; ta vaatas neid kui insenerikunsti saavutusi, kui võimalusi ühendada maailma, kui unistust, mida ta ise oma „Con Chim Airlinesiga“ edasi viia soovis. Ta naeratas, kui ta sellest rääkis – see oli naeratus, mis ei tulnud ainult tema mõistusest, vaid tema puhtast, uudishimulikust südamest. Ta oli poiss, kes teadis, et maailm on suur ja ilus, kuid tema süda kuulus millelegi veel suuremale. Ta oli poiss, kes oli alati valmis – mitte hirmust, vaid armastusest.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas igatsust, mis on sageli teravam kui ükski sõna. Ma tean, et kui te vaatate oma kodu, kui te näete neid tühje kohti, kus Beni naeratus ja tema tarkus kunagi elasid, tunnete te valu, mida on raske kanda. Ma tahan, et te kuuleksite täna ühte tõde: Jumal ei ole teid hüljanud. See rist, mida te kannate, ei ole märk sellest, et olete midagi valesti teinud. See ei ole karistus. See ei ole teie hooletus, teie tegemata töö või mõni salajane viga. Maailmas on torme, mida ükski radar ei näita ja mille eest ükski valvsus ei suuda kaitsta. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus ütleb: „Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas.“ Mida tähendab valvata? See ei tähenda muretsemist. See tähendab usaldamist. See tähendab seda, et me elame iga päev nii, nagu oleksime valmis kohtuma Jumalaga. Benjamin elas nii. Ta oli poiss, kes oli valmis andma. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud „valvama“ – ta oli valmis andma kõik, mis tal oli, et aidata teist. Ta oli juba elanud evangeeliumi vaimus. Ta oli „ustav ja arukas majapidaja“, kes teadis, et kõik, mis meil on, on kingitus Jumalalt.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et robotics-klass ja kõik need ühised unistused tunduvad nüüd teistsugused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu kõrval, kui sa vaatad taevasse ja näed lennukit, mis lendab kõrgemal, kui ükski inimene suudab ehitada. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes tõusis surnuist ja istub nüüd Isa paremal käel, on see, kes hoiab Beni ja hoiab ka teid. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui te tunnete, et lein muutub liiga raskeks, siis ärge proovige seda üksi kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Beni mälestuseks. See võib olla väike asi, nagu naeratus kellelegi, kes tundub kurb, või väike heategu. See on viis, kuidas Beni armastus jääb maailma elama. See on viis, kuidas te ehitate silda maa ja taeva vahele. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.