Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Vaadake seda pilti: karjane keset pilvist ja pimedat päeva. Ta ei istu troonil kaugel mäe otsas, vaid ta on seal, kus on tema lambad – poris, udus, eksinud ja haavatuna. Prohvet Hesekiel ütleb meile täna midagi erakordset: „Mina ise otsin üles oma lambad ja hoolitsen nende eest.“ See ei ole pelk lubadus; see on Jumala enda pühendumus. Ta ei saada kedagi teist. Ta tuleb ise. Ta tuleb sinna, kus on pime, et tuua valgus. Ta tuleb sinna, kus on haavatud, et siduda kinni see, mis on katki. Ta tuleb sinna, kus on eksinud, et tuua nad koju. See on meie Kuninga olemus: Ta valitseb, andes oma elu, mitte seda võttes.
Benjamin Vo oli poiss, kes mõistis seda vaikset, hoolivat kuninglikkust. Ta oli poiss, kelle särav mõistus – see võime näha maailma loogikat, koodi ja lennunduse keerulisi struktuure – oli alati teenistuses. Mõelge sellele, kuidas ta oma viieteistkümne eluaasta jooksul vaatas maailma. Ta ei olnud poiss, kes oleks vajanud tähelepanu; ta oli poiss, kes tahtis ise tähele panna. Ta märkas detaile lennukite tiibades, ta märkas oma isa unistusi, ta märkas oma venna Ryani naeru. Ta oli poiss, kes oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes ei ehitanud mitte lihtsalt lennufirmat, vaid silda. Silda inimeste vahele. Silda rõõmu ja ühenduse vahele. Tema elus oli midagi sellest kuninglikust väärikusest, mis ei vaja trooni, et olla kohal ja armastatud.
Kuid täna, viis kuud pärast seda, kui Ben läks Jumala juurde, tundub see „pilvine ja pime päev“, millest Hesekiel räägib, meile nii tuttav. Alan ja Thao, ma tean, et te kannate oma südames seda rasket küsimust. Te olete endalt küsinud, kas te oleksite pidanud midagi märkama, kas te oleksite pidanud midagi teisiti tegema. Te olete tundnud seda süükoormat, mis hiilib ligi vaiksetel tundidel. Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult: see ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine. Haigus on kui torm, mis tuleb väljastpoolt, see ei vali, see ei küsi luba. Jumal ei süüdista teid. Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle vanemad, kelle armastus on tema jaoks igavene kodu. Te olete teda hoidnud iga oma hingetõmbega. Te olete vabad sellest süüst, mida te endale olete määranud. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. Te olete olnud tema karjased siin maa peal, ja nüüd on see sama Hea Karjane, Jeesus Kristus, võtnud ta oma sülle.
Vaadake evangeeliumi. Jeesus istub oma aujärjel ja eraldab lambad ja kitsed. Ja ometi, kui Ta räägib sellest, mis tegelikult loeb, ei räägi Ta suurtest saavutustest ega võimust. Ta räägib näljast, janust, võõrastest, alastiolekust, haigusest ja vanglast. „Mida te iganes olete teinud ühele nendele mu vähematele vendadele, seda te olete teinud mulle.“ See on Kuningriigi valuuta. See on see, mis jääb alles, kui kõik muu kaob. Benjamin mõistis seda instinktiivselt. Mäletate seda hetke, kui ta tahtis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, kuid see pakkumine ise – see valmidus anda ära kõik, mis tal oli – ongi see, mida Jumal hindab. See on see „kuninglik“ žest, mida ta tegi, ootamata midagi vastu. See armastus voolab täna edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus Vietnamis. Iga tilk seda vett, mis kustutab kellegi janu, on Beni armastuse vili. See on märk sellest, et tema elu ei ole lõppenud, vaid on muutunud osaks Jumala lõputust halastusest.
Ryan, minu kallis poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sinu jaoks on see maailm muutunud vaiksemaks. Ma tean, et robotiklassid ja lennukitega seotud unistused tunduvad nüüd teistmoodi. Kuid tea seda: side sinu ja Benši vahel on tugevam kui surm. Ta on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Ta on sinu ingel, kes vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma käes igal sammul ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.
Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kõigest kurjast ja juhatagu meid igavesse ellu. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.