Armsad vennad ja õed, tere tulemast. Alustame seda palvust Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Issand, halasta. Kristus, halasta. Issand, halasta.
Me kõik teame seda hetke, kui vaatame lennujaama terminali aknast välja. See on koht, kus maailm muutub – kus inimesed kohtuvad ja lahkuvad, kus suured masinad tõusevad taeva poole, trotsides gravitatsiooni. Benjamin Vo jaoks ei olnud see lihtsalt koht; see oli tema kutsumus. Ta teadis lennukite mudeleid, ta tundis nende mootorite rütmi, ta unistas omaenda „Con Chim Airlinesist”. Mäletate, kuidas ta sellest rääkis? See ei olnud lihtsalt mäng. See oli poiss, kes vaatas üle horisondi ja nägi seal võimalust, lootust ja ilu. Täna, kolm kuud pärast seda, kui Ben läks oma viimasele ja kõige pikemale lennule, seisame me siin, vaadates omaenda elude horisonti, mis tundub äkki tühi ja hall.
Tänane esimene lugemine Hesekieli raamatust on karm. „Te ütlete: Issanda tee ei ole õige!” See on süüdistus, mida me kõik oleme oma südames tundnud. Kui me näeme noort elu, mis on täis sära ja uudishimu, kustumas enne, kui see on jõudnud õitsele puhkeda, siis me tahame küsida: „Issand, kas see on õige? Kas see on Sinu tee?” Me tahame vastuseid, me tahame õiglust, me tahame, et maailm toimiks loogiliselt, nagu Beni matemaatikaülesanded, kus igal võrrandil on lahendus. Aga Jumal vastab meile teisiti. Ta ei anna meile matemaatilist valemit kannatuse kohta. Ta kutsub meid pöörama oma südant. Ta ütleb: „Kui õel pöördub oma kurjusest... siis ta jääb elama.” See ei ole karistus. See on kutse elule, isegi kui elu ise on muutunud tundmatuseni.
Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas vaikset, rasket kivi. Ma tean seda tunnet, kui öösel ärgates küsite endalt: „Kas ma jätsin midagi tegemata? Kas ma oleksin pidanud märkama? Kas see oli minu süü?” Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see teekond, see valu – see ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus. See ei olnud karistus teie või Beni tegude eest. Haigus on osa sellest langenud maailmast, see on torm, mis võib tabada igaüht, olenemata sellest, kui hoolikad või armastavad me oleme. Te olite ja olete Beni jaoks maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema elu päike. Jumal ei süüdista teid, ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma kätel. Tõstke see süükoorem oma südamelt. Te olete vabad. Te ei ole midagi kaotanud, mida te saaksite tagasi võita – te olete andnud talle kõik, mida üks laps vajab: armastuse, mis ei tunne piire.
Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus räägib kahest pojast. Üks ütleb „ei”, aga läheb siis tööle. Teine ütleb „jah”, aga ei tee midagi. See on pilt meie endi südamest. Me ütleme Jumalale „ei”, kui me oleme vihased, kui me oleme murtud, kui me ei mõista, miks asjad juhtuvad. Ja ometi, Jeesus ei lükka meid eemale. Ta ootab. Ta ootab, et me muudaksime oma meelt. Ta ootab, et me leiaksime tee Tema juurde, isegi kui me tuleme sinna lonkades, pisarates, küsides „miks”. Ben oli poiss, kes ei teinud suuri etendusi. Mäletate, kui ta soovis anda oma säästud onu Williami heaks? Ta ei purustanud oma hoiupõrsast, ta ei teinud sellest suurt numbrit. See oli lihtsalt pakkumine. See oli poiss, kelle süda oli nii puhas, et ta andis endast kõik, enne kui keegi paluski. See on see „jah”, mida Jeesus otsib. See on see armastus, mis ei vaja suuri sõnu, vaid vaikset kohalolu.
Ryan, ma tean, et su vend on su kõrvalt puudu. Ma tean, et sa tunned seda tühjust, kui sa vaatad tema asju või mõtled tema unistustele. Aga ära unusta, et sa oled tema vend. Sa kannad tema naeratust edasi. Sa kannad tema uudishimu edasi. Iga kord, kui sa oled lahke, iga kord, kui sa teed midagi head, elab Ben sinu kaudu. See on pärand, mida surm ei saa puudutada. Sa ei pea olema üksi, sest Ben on sinuga, ja Jumal on teiega mõlemaga.
Meile meeldib mõelda, et Jeesus on kuningas, kes valitseb pilvedes. Aga Filippi kirjas ütleb Paulus: „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, isegi risti surmani.” Jeesus ei ole kuskil kaugel. Ta on siin, teie keskel, teie pisarates, teie vaikuses. Ta on see, kes nuttis Laatsaruse haual. Ta on see, kes hoiab Beni praegu oma süles. Ta teab, mida tähendab kaotada, ja Ta teab, mida tähendab üles tõusta. Tema nimi on kõrgem kui ükski teine nimi, sest Ta on võitnud surma mitte jõuga, vaid armastusega.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa, öelge lihtsalt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. See on viis, kuidas te hoiate teda elus ja kuidas te ise saate elada edasi. See on nagu see kaev, mille te olete lasknud rajada – vesi voolab, elu jätkub, ja Beni nimi on seotud eluga, mitte surmaga.
Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd seal, kus lennud ei lõpe kunagi. Sa oled seal, kus ei ole enam valu, ei ole enam haigust, ei ole enam küsimusi, vaid ainult rahu. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu teid ja hoidku teid, ja lasku oma pale teile paista. Minge rahus.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.