Neljapäev, 27. nädal tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui õhtune päike langeb madalale ja heidab pika, pehme varju üle toa, kus kõik on veel nii tuttav. Mõelge ühele pildile: Ben, istumas oma isa kõrval, süvenenud mõnda keerulisse koodiritta või arutamas järgmise lennuliini, «Con Chim Airlinesi», marsruuti. Selles poisis oli midagi nii erilist – see terav, analüütiline mõistus, mis haaras maailma loogikast, ja samas see lõpmatu, pehme headus, mis pani teda muretsema teiste pärast rohkem kui iseenda pärast. Täna, kolm kuud pärast seda, kui ta läks oma viimasele ja kõige pikemale lennule, seisame me siin ja vaatame omaenda südame horisonti. See tundub äkki nii vaikne, nii tühi, ja küsimused, mis meid öösiti saadavad, tunduvad vahel raskemad kui ükski matemaatikaülesanne, mida Ben kunagi lahendas.

Tänane esimene lugemine püha Pauluse kirjast galaatlastele räägib meile millestki väga olulisest – sellest, et me ei tohi lasta end eksitada. Paulus hoiatab, et evangeelium, mille ta on vastu võtnud, ei ole inimlik leiutis. See on ilmutus. See on midagi, mis tuleb otse Jumalalt. See on see kindel alus, millele me saame toetuda, kui maailm meie ümber kõigub. Sest kui me otsime lohutust inimlikest seletustest, siis me väsime kiiresti. Aga kui me vaatame Kristuse poole, näeme me midagi, mis ületab meie mõistmise: me näeme armastust, mis ei lase lahti isegi siis, kui kõik muu tundub kaduvat.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas vaikset, rasket kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused koputavad uksele: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See teekond, see haigus, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus ega mingi möödalaskmine. Haigus selles murtud maailmas ei tule selleks, et kedagi karistada, ega selleks, et keegi oleks midagi valesti teinud. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis läbi maailma, kellega ta jagas neid vaikseid, helgeid hetki. Tõstke see raske kivi oma õlgadelt maha. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te ei ole kunagi kandma pidanud. Te olite maailma parimad vanemad ja olete seda edasi.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus räägib sõbrast, kes tuleb keskööl leiba paluma. See on lugu mehest, kes ei anna alla, kes koputab ja otsib, sest ta teab, et tema sõber saab aidata. Jeesus ütleb meile: „Paluge, ja teile antakse; otsige, ja te leiate; koputage, ja teile avatakse.“ See on kutse usaldusele. Mõelge Beni peale – ta oli poiss, kes ei kartnud unistada ja kes ei kartnud küsida. Ta oli see poiss, kes pakkus oma hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kui too oli haige. Ta ei teinud sellest suurt numbrit, ta ei purustanud seda – ta lihtsalt pakkus. See oli tema olemus: poiss, kelle süda oli juba täis puhast ja tingimusteta armastust. See armastus ei ole kadunud. See voolab edasi.

Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata ühiseid mälestusi, mäletada neid hetki, kui Ben naeratas oma hella naeratusega. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu lahkuses, sinu naeratuses, sinu elus. Sa oled tema vend ja see side on igavene.

Jeesus ütleb lõpus: „Kui siis teie, kes olete kurjad, oskate anda oma lastele häid ande, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!“ See on meie lootuse alus. Kõik, mida me Beni elus armastasime – tema uudishimu, tema huumor, tema sügav empaatia – see ei ole kadunud. See on hoitud Jumala igaveses mälus. See on see, mida me kanname edasi, kui me teeme väikeseid heategusid, kui me oleme teiste vastu lahked, kui me vaikuses palvetame.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja ruum tundub vaikne, ärge tõrjutke seda tunnet eemale. Öelge lihtsalt vaikselt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma südame.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, lihtsalt selle armastuse nimel, mida Ben kandis. See hoiab tema vaimu elus ja toob valgust sinna, kus on pimedus. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Issand hoiab teid oma peopesal täna, homme ja igavesti. Aamen.