Isa ja Poja ja Pühase Vaimu nimel. Olgu teiega rahu ja lohutus Issandas, kes kutsub meid oma armastuse valgusesse.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik tunneme seda hetke, kui linnatänav on täis samme, hääli ja ootusärevust ning keegi püüab lihtsalt näha midagi enamat kui vaid eesolevate inimeste selgasid. Jeriko tänavamöllus oli Zacchaeus, mees, kes oma lühikese kasvu tõttu ei ulatanud nägema seda, kes oli tulemas. Ta ei jäänud nurga taha nurisema ega öelnud, et tema võimalus on möödas. Ta tegi midagi ootamatut: ta jooksis ette ja ronis süko Puu otsa. Ta tahtis lihtsalt näha Jeesust. Ta tahtis olla seal, kus tema pilk võiks kohtuda tõelise valgusega.
Benjamin Vo oli poiss, kelle jaoks maailm oli alati avatud puu, mille otsast vaadata kaugemale ja kõrgemale. Ta oli noor mees, kelle särav mõistus ja uskumatu uudishimu ulatusid kaugemale sellest, mida teised tema vanuses üldse märkasid. Ta oli poiss, kes nautis maailma avastamist – olgu siis lennujaamades lennukeid vaadeldes, oma unistuste lennufirmat „Con Chim Airlinesi“ luues või sügavaid ja keerulisi tehnilisi maailmu uurides. Ta vaatas elule naeratuse ja õrnusega. Keegi, kes teda armastas, on meenutanud neid hommikusi hetki, kui ta astus trepist alla ja ütles esimesena: „Tere hommikust, Issi.“ Selles lihtsas lauses oli kogu tema sooja ja helde südame olemus. Ta ei olnud poiss, kes hoiaks midagi tagasi; ta oli see, kes tahtis anda oma armastuse ja hoolivuse täielikult neile, keda ta kalliks pidas.
Kuid täna, kui me avame Ilmutusraamatu leheküljed, seisame me millegi terava ja tõsise ees. Sõnad Sardose ja Laodikea kogudustele ei tule pehmelt, vaid otse meie sügavustesse. Issand ütleb Laodikeale midagi, mis paneb meid hingetuks: „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ja söön ühes temaga ja tema minuga.“ See ei ole nõue seina lõhkuda ega täiuslikku korda luua. See on koputus uksele. See on kutse. Jumal ei oota, et me oleksime tugevad ja veatud enne, kui Ta meid külastab. Ta koputab just sinna, kus me oleme väsinud, kus uks on pooleldi kinni jäänud ja kus lein on teinud olemise raskeks.
Ma tean, Alan ja Thao, et viis kuud on möödas ja need sõnad – „mina seisan ukse taga ja koputan“ – võivad kõlada nii valusalt. Lein ei ole mööduv vihmasadu, mis kastab korraks maa ja kaob siis päikese kätte. Lein on vaikne, püsiv kohalolek kodus, kus ühes toas on tool tühi. Ma tean, et te olete öösel mõnikord ärganud küsimusega, mida me kõik kardame: kas ma tegin kõik? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi muud? Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, just siin ja praegu, enne kui te astute järgmisesse päeva. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus ega mingi tegemata jäänud samm. Haigus on kui äkiline ja pime torm, mis tuleb maailma väljastpoolt ja ei küsi luba ega vali ohvrit. Jumal ei süüdista teid mitte milleski. Ja Benjamin – poiss, kes kandis teid oma südames ja ütles oma isa kohta maailma parimad sõnad – ei vaata teile otsa etteheitega. Tõstke see kivi oma õlgadelt. Te olete olnud talle vanemad, kelle armastus on tema jaoks igavene kodu. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. Te olete teda hoidnud iga oma hingetõmbega.
Vaadake, mis juhtub Jeriko puu all. Jeesus ei kõnni mööda. Ta peatub Zacchaeuse puu all ja ütleb: „Zacchaeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta.“ Jeesus ei oota, et Zacchaeus teeks oma elu enne korda. Ta astub sisse keset tema segadust ja hukkamõistu, mida teised tunnevad. Ja mis teeb Zacchaeus? Ta ei kaitse end. Ta ütleb: „Issand, poole oma varast ma annan vaestele...“
Mõelge sellele. See on sama vaim, mis elas Benjaminis. Mäletate seda hetke, kui viieteistaastane Ben tahtis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma haiget onu Williamit? Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, sest abi oli juba teel. Kuid see pakkumine ise – see valmidus anda ära kõik, mis tal oli, sest keegi teine vajas seda – ongi see puhta südame ime. See on poiss, kes ei osanud elada ainult iseendale. See on sama armastus, mis ei jäänud pidama haiglavoodi äärde, vaid voolab täna edasi – vaikselt, ilma suure kärata – Cà Mau maakonna puhta vee kaevus, kus elav vesi kustutab abivajajate janu. Benši armastus ei ole kadunud. See on leidnud uue viisi, kuidas voolata seal, kus seda vajatakse.
Ryan, mu kallis poiss, kas sa kuuled mind? Sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, kui raske on vaadata üles taevasse või astuda tuppa ilma temata. Ma tean, et need unistused, mis teil olid, ja need teed, mida te koos käisite, on nüüd mälestused, mis toovad korraga naeratuse ja pisarad. Kuid tea seda: side sinu ja Benši vahel on tugevam kui surm. Sinu vend ei ole kuskil kaugel. Ta on seal, kus ta vaatab sind samasuguse sooja pilguga, millega ta elas oma päevi siin maa peal. Ära karda unistada, ära karda elada julgelt. Sinu vend tahab, et sa lendaksid kõrgele, ja Jumal hoiab sind oma käes igal sammul.
Kõigile teile, kes te kuulate seda täna õhtul – olgu siinsamas või kodudes üle maailma, eriti teile, lapsed, kes kannatate salajas, ja teile, emad ja isad, kes kannate rasket risti –, kuulake seda: te ei ole üksi. Jumal ei ole teid unustanud. Kui uks tundub suletud, on Ta seal. Ta koputab mitte selleks, et nõuda, vaid selleks, et tuua rahu.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, lihtsa asja. Kui lein teid ootamatult ründab ja maailm tundub liiga kitsas, ärge proovige kõike ise kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina teed tee.“ Ja tehke täna midagi head mõne teise heaks – päris vaikselt, ilma et keegi teine teaks, pidades meeles Benjamin Vot. See on viis, kuidas tema õrnus hoiab seda maailma soojas. Benjamin, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus valgus ei kustu enam kunagi. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Õnnistagu ja hoidku teid Kõigeväeline Jumal, Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.