XXVIII nädala esmaspäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda vaikset hetke, kui pilk eksib lennujaama terminalis aknale, jälgides, kuidas hiiglaslik lennuk tõuseb graatsiliselt maapinnast, jättes maha kõik raskuse ja suundudes sinna, kus taevas on lõputu. Benjamin Vo jaoks polnud lennuk lihtsalt masin; see oli unistus, võimalus, kutse kõrgemale. Mõelge ühele pildile: Ben, istumas oma isa kõrval, süvenenud sellesse vaiksesse, pühendunud rituaali, mida nad kutsusid „lennukite vaatlemiseks“. Selles poisis oli midagi nii erilist – see terav, analüütiline mõistus, mis haaras maailma loogikast, ja samas see lõpmatu, pehme headus, mis pani teda unistama oma lennufirmast, „Con Chim Airlinesist“. Ta rääkis sellest naeratades, giggeldades, justkui oleks maailm üks suur, avastamist ootav ime. Täna, kolm kuud pärast seda, kui tema enda elulend jõudis oma vaikse maandumiseni igavikus, seisame me siin ja vaatame omaenda südame horisonti. See tundub äkki nii vaikne, nii tühi, ja küsimused, mis meid öösiti saadavad, tunduvad vahel raskemad kui ükski koodirida, mida Ben kunagi kirjutas.

Tänane esimene lugemine viib meid apostel Pauluse kirja galaatlastele, kus ta kõneleb vabadusest. Paulus kirjutab: „Sest vabaduseks on Kristus meid vabastanud; püsige siis kindlad ja ärge laske endid taas panna orjaikkesse.“ Ta räägib kahest emast, Hagarist ja Saarast, sümboliseerimaks orjust ja vabadust. See ei ole lihtsalt ajalooline allegory; see on kutse meile kõigile. Me kipume sageli end siduma süü ja hirmuga, otsekui oleksime orjad omaenda mõtete ja küsimuste ees. Kuid Paulus tuletab meile meelde, et me oleme „vaba naise lapsed“. See tähendab, et meie pärisosa ei ole mitte hirm, vaid Jumala usaldus. Benjamin elas oma viisteist aastat selle vabaduse varjus. Ta ei kartnud proovida, ta ei kartnud eksida – ta oli poiss, kes uskus, et püüdmine on see, mis loeb, olgu siis spordiväljakul või eluteel.

Ma tahan rääkida teile nüüd millestki väga õrnas kohas, ilma ühegi kiirustamiseta. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad oma südames rasket, vaikset ja vahel piinavat kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja mõtted keerlevad küsimuste ümber: „Kas kuskil jäi midagi tegemata? Kas ma oleksin saanud midagi muuta või ära hoida?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see pikk ja raske teekond, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus, ei mingi möödalaskmine ega mis tahes asi, mida te jätsite tegemata. Haigus ja raskused selles murtud maailmas ei tule kunagi selleks, et kedagi karistada, ega tulene sellest, et keegi oleks teinud midagi valesti. On haigusi ja torme, mis tulevad täielikult väljaspool kõiki inimlikke piire ja kontrolli – ükski valvsus maailmas ei oleks saanud seda ära hoida. Tõstke see kivi oma õlgadelt maha. Jumal ei süüdista teid ja Benjamin ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta jagas igapäevast leiba, lugusid ja soojust. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te pole kunagi pidanud kandma. Te olite ja olete maailma parimad vanemad.

Vaadake nüüd evangeeliumi. Jeesus räägib „tänasest põlvkonnast“, mis otsib märki, kuid ei saa muud kui Joona märgi. Joona oli märk oma alandlikkuses ja oma kuulekuses Jumala tahtele, isegi kui see viis teda sügavustesse. Jeesus ütleb: „Siin on midagi suuremat kui Joona.“ See on meie pöördepunkt. Me otsime sageli märke, otsime vastuseid küsimusele „miks“. Aga Jeesus kutsub meid vaatama Tema poole, kes on suurem kui kõik meie küsimused. Ta on see, kes on meie keskel, isegi kui me Teda ei näe. Ta on see, kes hoidis Beni, ja kes hoiab teid praegu, kui te tunnete end tühjana.

See „midagi suuremat“ on armastus, mis ei lõpe. Mäletate seda lugu, kui Ben – vaid viieteistaastasena, täiesti omal algatusel – ütles oma vanematele, et on valmis andma oma kogu hoiupõrsa sisu oma onu Williami abistamiseks, kes oli haigestunud? Ta ei lõhkunud seda, ta ei teinud sellest suurt vaatemängu; ta lihtsalt pakkus. Selles pakkumises oli midagi niivõrd puhast – poiss, kes tahtis anda kõik, mis tal oli, et aidata teist. Ta ei pidanud seda tegema, tema onul oli kindlustus ja hoiupõrsas jäi terveks, aga see pakkumine ise elab edasi. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis, kes kandis endas Taeva riigi vabadust: puhtust, hoolimist ja soovi kanda teiste koormat.

Ryan, minu armas poiss, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Ma tean, mis tähendab vaadata tühja kohta enda kõrval, meenutada neid hetki, kui te olite koos, unistades lennukitest, tulevikust või jagades neid vaikseid koduseid õhtuid. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu südames, sinu naeratuses ja su headuses. Hoia kinni nendest mälestustest, sest need on päris ja need on igavesed. Sa oled tema vend ja see side on katkematu.

Me ei saa alati aru, miks mõned elud on nii lühikesed, miks mõned tähed kustuvad enne, kui nad on oma täies hiilguses säranud. Aga me teame, et Jumal on „hoolas oma lepingus“. See tähendab, et Ta ei unusta. Ta ei unusta Beni, Ta ei unusta teid. Ta hoiab kõike, mis on ilus, kõik, mis on puhas, kõik, mis on tõeline. See „Con Chim Airlines“ – see unistus lendamisest – on nüüd leidnud oma kodu seal, kus tuul ei vaibu kunagi ja kus Ben on vaba igast valust.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, lihtsa asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja tuba tundub liiga vaikne, ärge tõrjutke seda eemale. Öelge vaikselt: „Issand, Sa oled tugevam kui surm. Ma usaldan Sulle oma poja.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, puhta armastuse mälestuseks. See hoiab tema vaimu elus ja toob valgust sinna, kus on pimedus. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.