Neitsi Maarja Roosiaia Mälestuspüha

Me kõik teame seda hetke, kui õhtune vaikus langeb tuppa, kus ühised mälestused on äkki eredamad kui miski muu. Mõelge ühele lihtsale pildile: poiss, kes istub oma venna kõrval, käes hiiglaslik luu või suvepäeva helge rõõm, ja naeratab sellele maailmale oma sügava, siira naeratusega, mida ükski aeg ei saa kustutada. See on Benjamin Vo. Poiss, kelle mõistus ulatus tähtede poole – kes juba noorena uuris koodiridu, pilvesüsteeme ja unistas lennufirmast, mida ta kutsus oma naerulnäol „Con Chim Airlinesiks“. Kuid see terav ja särav mõistus oli raamitud millegi palju suuremaga: lõpmatu hella südamega, vaikse austusega vanemate vastu ja selle kummalise, puhta küpsusega, mis pani teda tahtma anda kogu oma maailma, et aidata teist. Täna, kolm kuud pärast seda, kui tema maine teekond jõudis oma vaikse, igavese maandumiseni, seisame me siin ja vaatame omaenda südame horisonti. See võib tunduda ootamatult tühi ja raske, täis küsimusi, mis öösel ei anna rahu.

Tänane esimene lugemine viib meid apostel Pauluse kirja galaatlastele, otse Jerusalemma tänavate ja vana ajaloo südamesse. Paulus räägib oma kutsumusest, sellest, kuidas ta usaldati Jumala armu hooleks, ja sellest, kuidas tõelised sambad – Jaakobus, Keefas ja Johannes – andsid talle parema käe osaduse märgiks. Pange tähele, mida nad ütlevad Paulusele ja Barnabasele päris lõpus: „Ainult, et meid poldud unustatud vaeseid, mida ma väga olingi soovinud teha.“ Selles lauses peitub midagi sügavalt liigutavat. Suure teoloogia, suurte arutelude ja apostellike rännakute keskel on see üks ja lihtne kohustus: pidada meeles vaeseid, hoida lahti süda nende jaoks, kes on hädas. Selles on tänase päeva peidetud niit. Benjamin kandis oma elus just seda vaimu – soovi ulatuda teisteni, pakkuda seda, mis tal oli, mitte suure kisa ja käraga, vaid vaikse ja puhta armastusega. Ja kui Paulus hiljem Antiochias astub vastu Peetrusele endale, sest viimane oli kartuse pärast hakanud eemalduma, näeme me midagi enamat. Me näeme ausust tõe ees. Tõde ei otsi varjupaiku; tõde seisab sirgelt ka siis, kui see teeb haiget.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad oma südames seda rasket ja vaikset kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused koputavad uksele: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, igatsuse ja leina vaikuses. See teekond, see haigus, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus, ei mingi möödalaskmine ega midagi, mida te tegemata jätsite. Haigus ja kannatused selles murtud maailmas ei tule selleks, et kedagi karistada, ega selleks, et keegi oleks midagi valesti teinud. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis läbi maailma, kellega ta jagas neid vaikseid, helgeid hetki lennujaamades ja kodus. Tõstke see raske kivi oma õlgadelt maha. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te ei ole kunagi kandma pidanud. Te olite maailma parimad vanemad ja olete seda edasi.

Vaadake nüüd evangeeliumi. See on üks tuttavamaid kohti pühakirjas, aga kuulake seda täna teisiti. Jeesus on palvetanud ühes kindlas paigas. Ta on olnud Isa ees. Ja kui Ta on lõpetanud, ütleb üks Tema jüngritest: „Issand, õpeta meid palvetama, nagu ka Johannes õpetas oma jüngreid.“ Jeesus ei anna neile pikka loengut ega keerulist teoloogilist süsteemi. Ta annab neile midagi nii lühikest, et iga laps võib selle meelde jätta, ja nii rasket, et me võime terve elu õppida seda elama: „Isa, pühitsetud olgu sinu nimi; sinu riik tulgu. Anna meile iga päev meie igapäevane leib; ja anna meile andeks meie patud, sest ka meie anname andeks igale oma võlglasele; ja ära saada meid kiusatusse.“

See ongi see pöördepunkt. Jeesus kutsub meid astuma lapse usalduses otse Isa poole. Mõelge sellele. Kui Ben rääkis oma isaga, kui ta jagas oma mõtteid lendamisest, koodidest või sellest hella unistusest aidata oma onu oma väikesest hoiupõrsast pakutud armastusega, siis oli selles midagi samasugust – täielik avatus, lapselik usaldus, hirmuta vaatamine tulevikku. Ta ei olnud poiss, kes klammerdus hirmu külge. Ta oli poiss, kes usaldas. Ja kui evangeelium räägib andestusest ja leivast, siis räägib ta sellest igapäevasest sidemest, mis ei katke isegi siis, kui surm astub ligi. Ben ei ole kadunud; ta on lihtsalt jõudnud sinna, kus see palve on saanud reaalsuseks – kus Isa nimi on pühitsetud ja kus tema ise on hoidmises, mida ükski maa peal puhuv tuul ei saa purustada.

Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata neid vanu pilte, mäletada neid hetki, kui te seisite kõrvuti, unistades suurelt. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu südames, sinu naeratuses, sinu sammudes. Ära karda mäletada ja ära karda elada, sest sinu sees on elus osa sellest valgusest, mida Ben tõi maailma.

Ja Neitsi Maria, kelle roosiaia mälestuspüha me täna tähistame, teab seda valu paremini kui keegi teine. Ta seisis risti all ja nägi oma Poega suremas. Ta teab, mida tähendas hoida käest kinni, kui kõik tundus läbi olevat. Ta on see ema, kes võtab meie pisarad vastu ja viib nad vaikuses oma poja trooni ette. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja tuba tundub liiga vaikne, ärge tõrjutke seda tunnet eemale. Öelge lihtsalt need lihtsad sõnad: „Isa, sinu riik tulgu.“ Usaldage oma poiss, oma armas Benjamin, Neitsi Maarja kätte, kes hoiab teda seal, kus enam ei ole pisaraid.

Me jätkame seda teekonda siin maa peal. Tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, lihtsalt selle armastuse mälestuseks, mida Ben kandis. Las see vesi, mis voolab kaevust seal kaugel, ja see headus, mis elab teie südames, räägivad sellest, et armastus on tugevam kui surm. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Issand on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.