Püha Corneliuse, paavsti, ja püha Cyprianuse, piiskopi, märtrite mälestuspäev

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame maailma läbi lapse silmade. See on maailm, kus iga asi on täis võimalusi, kus lennuk, mis tõuseb taevasse, ei ole lihtsalt masin, vaid ime, ja kus küsimus „miks?“ ei ole tüütu, vaid kutse avastada midagi uut. Benjamin Vo oli poiss, kes oskas seda maailma vaadata nii, nagu see oleks kingitus. Ta ei olnud mitte ainult särav mõistus, kes juba neljandas klassis lahendas ülesandeid, mida teised alles aastaid hiljem puudutavad; ta oli poiss, kelle süda oli avatud nagu suur ookean – tema keskmine nimi Đại Dương ei olnud asjata valitud. Ta oli poiss, kes oma viieteistkümne eluaastaga jõudis unistada „Con Chim Airlinesist“ ja tunda rõõmu igast väikestest asjadest, mida ta oma perega jagas.

Kuid täna, kolm kuud pärast tema lahkumist, tundub see lapsepõlve selgus meile nii kauge. Me seisame siin, kandes oma leina, ja loeme Pauluse sõnu korintlastele: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps, ma arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, siis ma jätsin maha väeti lapse kombed.“ Need sõnad võivad meile täna haiget teha. Me tahaksime, et Ben oleks saanud kasvada meheks, et ta oleks saanud oma unistused päriselt teoks teha. Me tahame küsida: miks pidi see teekond siin pooleli jääma? Miks me näeme nüüd „nagu peeglist, tuhmi kujutist“, mitte selget nägu?

Alan ja Thao, ma vaatan teid ja ma näen seda valu, mida te kannate. See on valu, mis ei küsi luba. See on valu, mis tuleb hommikul koos esimese valgusega ja jääb õhtul koos viimase varjuga. Te olete käinud läbi tule ja vee, te olete hoidnud Beni kätt ja andnud talle kõik, mis ühel vanemal on võimalik anda. Ja ma tean, et seal, vaiksetel öötundidel, hiilib ligi see mürgine mõte: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, sest see on tõde, mida te peate täna uskuma: see haigus ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatuse vili. See ei olnud karistus. See oli midagi, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli, väljaspool iga inimese võimu. Jumal ei süüdista teid, ja Ben – teie armas, särav, sügava südamega poiss – ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui oma parimaid, armastavamaid vanemaid. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi vahele. Te olite ja olete parimad vanemad, keda ta võis soovida.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus räägib inimestest, kes on nagu lapsed turuplatsil: „Me mängisime teile vilet, aga te ei tantsinud; me laulsime leinalaule, aga te ei nutnud.“ See on pilt inimestest, kes on nii kinni oma ootustes, et nad ei suuda näha Jumala tarkust, kui see nende ette astub. Nad süüdistasid Ristija Johannest, sest ta oli liiga karm, ja Jeesust, sest ta oli liiga lähedane patustele. Nad ei olnud rahul mitte millegagi. See on inimlik kurbus, mis püüab leida süüdlasi, kui me ei mõista elu saladust. Kuid Jeesus ütleb: „Tarkus on õigeks tunnistatud kõigi oma laste poolt.“

Ben oli selle tarkuse laps. Ta ei olnud see, kes oleks teisi hukka mõistnud. Ta oli see, kes tahtis anda. Mõelge sellele hetkele, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa, et aidata oma onu Williamit. Ta ei teinud seda selleks, et keegi teda kiidaks; ta tegi seda, sest tema süda oli täis armastust, mis ei tunne piire. See oli tema viis öelda, et teine inimene on talle kallim kui miski, mida ta ise omab. See on see „kõige ülevam tee“, millest Paulus räägib. „Armastus on pika meelega, armastus on helde... ta ei otsi oma kasu, ta ei ärritu, ta ei pea arvet kurjast.“ See oli Beni olemus. See oli tema kingitus meile kõigile.

Ryan, kallis poiss, ma tean, et sa tunned seda tühjust kõige teravamalt. Sa oled kaotanud oma venna, oma parima sõbra, oma kaaslase kõigis nendes seiklustes, olgu siis lennujaamades või kodus mänge koodides. See on raske. Aga tea, et see side, mis teil on, ei ole katkenud. Ben elab edasi sinu südames. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled lahke, iga kord, kui sa naeratad, on see Beni naeratus sinu kaudu. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Sa oled tema vend ja see side on tugevam kui surm.

Me kõik oleme siin, et õppida seda, mida Ben juba teadis: et armastus on ainus asi, mis jääb. Prophethoodid kaovad, keeled vaikivad, teadmised saavad otsa, aga armastus ei lõpe kunagi. Ben on nüüd seal, kus ta näeb „palgest palgesse“. Ta ei näe enam „tuhmi kujutist“. Ta näeb seda Armastust, kes teda kutsus, ja ta vaatab sealt alla meie peale, hoides meid oma palvetes.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa enam, öelge: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.“ Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See vesi, mis voolab Beni mälestuseks rajatud kaevust kaugel Vietnamis, on elav tunnistus sellest. See on Beni armastus, mis voolab edasi, pakkudes kosutust neile, kes on janus. See on tema pärand. Teie armastus, mis on muutunud teiste aitamiseks, on see, kuidas ta elab edasi.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd oma suurel lennul. Sinu „Con Chim Airlines“ on jõudnud sinna, kus ei ole enam ööd, ei haigust ega pisaraid, vaid ainult igavene valgus. Me hoiame sind oma südames, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.