Seitsmeteistkümnenda nädala teisipäev tavalisel ajal

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänased lugemised räägivad meile sügavast igatsusest ja Jumala õiglusest. Jeremija prohvetiraamatus näeme prohveti südamevalu oma rahva hävingu pärast. Ta nutab: „Mu silmad valagu pisaraid ööd ja päevad, lakkamatult, mu rahva neitsist tütre suure hävingu pärast, tema parandamatu haava pärast.” See on tunne, mida me kõik teame, kui oleme silmitsi seletamatu kannatuse ja kaotusega. Jeremija igatseb rahu ja paranemist, kuid selle asemel tuleb terror. Ja ta hüüab Jumala poole: „Miks oled sa meid löönud hoobiga, mida ei saa parandada?” See on inimkonna igavene küsimus valu ees.

Ja siis evangeeliumis annab Jeesus meile seletuse tähendamissõnast nisust ja lustist. Ta räägib maailmast kui põllust, kus on nii head seemet – Kuningriigi lapsed – kui ka lusta – Kurja omad. Ja lõikuse ajal, ajastu lõpus, eraldatakse need. „Siis õiged säravad nagu päike oma Isa Kuningriigis.” See pilt õigete säramisest on lootusesõnum keset Jeremija nuttu ja meie endi küsimusi.

Kas me tunneme end vahel nagu Jeremija, kes näeb ümberringi valu ja küsib, miks? Kas me igatseme rahu ja paranemist, kui tundub, et terror valitseb? Meie usus ei ole vastused alati lihtsad, kuid me teame, et Jumal on meiega igas kannatuses.

Kuus nädalat on möödunud sellest, kui Benjamin lahkus meie seast. Tema puudumine on endiselt valus ja me kanname seda valu oma südames. Mulle meenub Benjamin Vo lahke ja empaatiline süda. Ta oli poiss, kes hoolis teistest sügavalt, isegi nii noorelt. Tema õrn vaim ja võime tunda kaasa teiste rõõmudele ja muredele olid märgid tema sügavast inimlikkusest ja Jumala armastusest, mis temas elas. Ta oli nagu see hea seeme, mis külvati maailma ja kandis vilja headuses ja lahkuses. Tema elu oli lühike, kuid täis headust, mis puudutas paljusid.

Benjamini elu oli tunnistus sellest, kuidas isegi noor süda võib särada Jumala armastusega. Tema lahkus ja empaatia olid märgid sellest, et ta oli Kuningriigi laps, kes jagas valgust ja lootust. Ja see on see, mis jääb meiega – Benjamini sära, tema hea vaim, mis nüüd särab nagu päike oma Isa Kuningriigis. Me teame, et haigused ja kannatused tulevad maailma, mitte Jumala tahtest, vaid elu haprusest. Kuid Jumal on alati olemas, et meid lohutada ja hoida. Teie, Alan ja Thao, ja teie, Ryan, olge kindlad, et te tegite kõik, mis võimalik. Teie armastus ja hoolitsus olid Benjamini jaoks kingitus. Te ei ole süüdi, ja Jumal ei süüdista teid. Teie armastus oli ja on puhas.

Jeesus näeb teie valu, Benjamini vanemad ja vend. Ta näeb teie pisaraid, Benjamini tädid ja onud, ja kõiki, kes teda armastasid. Ja Ta näeb kõiki teisi lapsi, kes kannatavad, ja iga perekonda, kes kannab rasket risti. Tundke end palun hoituna ja armastatuna Jumala poolt. Benjamin on nüüd Jumala juures, kus ta särab nagu päike, vaba igasugusest valust ja kannatusest. Hoidkem oma südames tema mälestust, tema lahket vaimu, ja elagem edasi lootuses, et kohtume temaga taas Jumala kuningriigis, kus kõik õiged säravad igavesti. Aamen.