Kuheteistkümnenda nädala teisipäev tavalisel ajal

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänane evangeelium esitab meile Jeesuse suust sügava küsimuse: „Kes on minu ema? Ja kes on minu vennad?” See kõlab esmapilgul ehk veidi järsult, kui Ta oma sugulastele vastab. Kuid Jeesus ei eita oma maise perekonna tähtsust. Pigem laiendab Ta perekonna mõistet, osutades oma jüngritele ja öeldes: „Siin on minu ema ja minu vennad. Sest kes iganes teeb minu taevase Isa tahtmist, see on minu vend, ja õde, ja ema.” See on kutse meile kõigile saada osaks Jumala perekonnast, mitte vere, vaid usu ja kuulekuse kaudu.

Ja see on kaunis ühendus esimese lugemisega Miika prohvetiraamatust, kus Jumal oma rahvale tõotab: „Kes on niisugune Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja jätab tähelepanemata oma pärisosa jäägi üleastumised; kes ei pea igavesti viha, vaid armastab heldust?” Jumal, meie Taevane Isa, on see, kes andestab, kes armastab heldust ja kes heidab meie patud mere sügavustesse. See on Tema tahe – halastus, andestus ja armastus. Ja kui me teeme Tema tahet, siis oleme me Tema perekonnas.

Kas me oleme valmis elama nii, et meie elu peegeldaks Jumala tahet? Kas me oleme valmis olema Jeesuse vennad ja õed, Tema ema ja isa, elades armastuses, helduses ja andestuses?

Meie südamed on täna Benjaminiga. Viis nädalat on möödunud sellest, kui Ben lahkus meie seast, ja me tunneme endiselt tema puudumise tühjust. Kuid Benjamini elu, kuigi lühike, oli täis seda sama heldust, mida Miika prohvetikuulutus kirjeldab. Mulle meenub, kuidas Benjamin armastas oma perega maailma avastada, jagades nendega reisimise rõõmu. Tema kirg lennunduse vastu ja lennukite vaatlemine koos isaga peaaegu igas linnas, mida nad külastasid, oli tema viis jagada rõõmu ja luua sügavaid sidemeid. See oli tema viis olla osa perekonnast, nii maisest kui ka vaimsest – jagada armastust, luua mälestusi, elada täielikult.

Benjamin Vo oli poiss, kes oskas nautida elu ja jagada seda rõõmu. Tema elu oli tunnistus sellest, kuidas iga hetk on kingitus. Ja just see rõõm, see heldus, see armastus, mida ta jagas, teeb temast Jumala perekonna liikme. Ta tegi oma Taevase Isa tahet, elades armastuses ja jagades seda armastust teistega. See on see, mis jääb temast igavesti meiega.

Jeesus ei unusta kedagi. Ta näeb teie valu, teie pisaraid. Ta näeb ka teisi lapsi, kes kannatavad, ja kõiki perekondi, kes kannavad rasket risti. Tundke end palun hoituna ja armastatuna Jumala poolt. Benjamini elu, tema rõõm ja tema vaim on meile meeldetuletuseks, et iga elu on Jumala silmis väärtuslik. Ja Jumal, kes on andnud meile Benjamini, hoiab teda nüüd oma igaveses armastuses. Ta on igavesti elus Kristuses. Ja nii nagu Psalm laulab: „Issand, näita meile oma halastust ja armastust.” See on halastus, mis lohutab meid ka praegu, selles leinas.

Olgem kindlad, et Benjamin on nüüd Jumala juures, kus pole valu ega pisaraid, vaid ainult rahu ja valgus. Ja meie, kes me siia jääme, saame leida jõudu ja lootust Pühast Vaimust, kes meid lohutab ja juhib. Hoidkem oma südames Benjamini mälestust, tema naeratust, tema headust, ja elagem edasi armastuses, mis ühendab meid kõiki Kristuses. Aamen.