Viieteistkümnenda nädala laupäev tavalisel ajal

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänased lugemised toovad meie ette terava kontrasti. Miika prohvetikuulutus räägib neist, kes plaanivad kurjust, himustavad teiste põlde ja maju, ning võtavad need vägivaldselt endale. See on pilt ülekohusest, mis sünnitab Jumala viha. Kuid siis tuleb evangeelium, mis näitab meile hoopis teistsugust pilti – Jeesust, kes on õrn ja halastav, isegi kui Ta seisab silmitsi surmava vaenulikkusega.

Evangeeliumis näeme, kuidas variserid plaanivad Jeesuse vastu, et Teda surmata. Kuid Jeesus taandub, ja rahvahulk järgneb Talle. Ja mida Ta teeb? Ta tervendab neid kõiki. Ta ei karju ega võitle, nagu prohvet Jesaja oli kuulutanud: „Murdunud pilliroogu ei murra Ta katki, hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära.” See pilt on nii võimas, nii hell. See räägib Jumala Pojast, kes ei kasuta oma väge hävitamiseks, vaid tervendamiseks ja lohutamiseks. Ta on see, kes hoolitseb ka kõige nõrgema, kõige haavatavama eest.

Kas me suudame ette kujutada seda pilti? Jeesus, kes hoiab käes murdunud pilliroogu – haprat ja peaaegu kasutut – ja ei murra seda veelgi. Või hõõguvat tahti, mis on peaaegu kustumas, kuid Ta ei kustuta seda päriselt. See on Jumala armastuse olemus – mitte hukka mõista, vaid toetada, taastada, anda lootust isegi siis, kui kõik tundub kadunud. See on Jeesus, kes toob õigluse võidule, mitte karjudes või võideldes, vaid oma vaikse, tervendava kohalolekuga.

Meie südamed on täna Benjaminiga. Viis nädalat on möödunud sellest, kui Ben lahkus meie seast, ja me tunneme endiselt tema puudumise tühjust. Kuid täna kutsub Jeesus meid kõiki, eriti Benjamini vanemaid, Alanit ja Thaod, tema venda Ryanit, tema tädisid ja onusid ning kõiki, kes teda armastasid, tulema Tema juurde. Ta kutsub teid, kes te kannate rasket leinakoormat, leidma Temas rahu. Benjamini elu oli lühike, kuid täis rõõmu ja armastust. Mulle meenub tema eriline elurõõm, tema naeratus, mis oli nakkav ja helge. Ta jagas seda rõõmu oma perega, oma sõpradega, ja see oli kingitus kõigile, kes teda tundsid. Benjamini elus oli see sama õrnus ja valgus, mida Jeesus pakub – ta oli nagu see hõõguv taht, mis kiirgas soojust ja lootust.

Jeesus ei unusta kedagi. Ta näeb teie valu, teie pisaraid. Ta näeb ka teisi lapsi, kes kannatavad, ja kõiki perekondi, kes kannavad rasket risti. Tundke end palun hoituna ja armastatuna Jumala poolt. Benjamini elu, tema rõõm ja tema vaim on meile meeldetuletuseks, et iga elu on Jumala silmis väärtuslik. Ja Jumal, kes on andnud meile Benjamini, hoiab teda nüüd oma igaveses armastuses. Ta on igavesti elus Kristuses. Ja nii nagu Psalm laulab: „Sina ju näed, sest sa vaatad vaeva ja kurbust.” Ta näeb meid, ta hoiab meid ja ta on meiega igas pisaras.

Olgem kindlad, et Benjamin on nüüd Jumala juures, kus pole valu ega pisaraid, vaid ainult rahu ja valgus. Ja meie, kes me siia jääme, saame leida jõudu ja lootust Pühast Vaimust, kes meid lohutab ja juhib. Hoidkem oma südames Benjamini mälestust, tema naeratust, tema headust, ja elagem edasi armastuses, mis ühendab meid kõiki Kristuses. Aamen.